Vältiv isiksushäire
From Wikipedia, the free encyclopedia
Vältiv isiksushäire on C-klastri isiksushäire, mida iseloomustavad tagasihoidlikkus sotsiaalsetes situatsioonides, alaväärsuse ja kohatuse tunded, väga suur tundlikkus negatiivsetele hinnangutele ja suhete vältimine teiste inimestega. Vältiva isiksushäirega inimesed peavad ennast tihti väheveetlevaks või sotsiaalselt kohmakaks. Nad väldivad sotsiaalset suhtlemist, sest kardavad naeruvääristamist, alandamist, tagasilükkamist või põlgust, kuid tunnevad sellest olenemata suurt vajadust intiimsuse järele.[3]
Vältiv isiksushäire | |
---|---|
Sünonüümid | vältiv isiksus |
Valdkond | psühhiaatria, psühholoogia |
Tüsistused | depressioon, mõnuainete kuritarvitamine[1] |
Põhjused | sotsiaalsed, geneetilised ja psühholoogilised tegurid |
Riskitegurid | emotsionaalne ja/või füüsiline väärkohtlemine lapseeas[2] |
Eristusdiagnoos | sotsiaalärevushäire, skisoidne isiksushäire |
Ravi | psühhoteraapia, kognitiivne käitumisteraapia |
Esinemissagedus | 1,5–2,5% elanikkonnast |
Klassifikatsioon ja välisallikad | |
RHK-10 | F60.6 |
RHK-9 | 301.82 |
MedlinePlus | 000940 |
eMedicine | ped/189 |
MeSH | D010554 |
Isiksushäirele omane käitumine ilmneb tavaliselt varases täiskasvanueas ja ilmneb peaaegu igasugustes olukordades.[3]
Isiksushäire nimetus tuleneb selle all kannatavate inimeste peamisest toimetulekumehhanismist – ebameeldivate stiimulite vältimisest. Vanemate emotsionaalse tähelepanuta jäämine lapseeas, eakaaslastepoolne kõrvalejätmine ja/või kiusamine on tegurite seas, mis suurendavad vältiva isiksushäire väljakujunemise riski.[4]