Võlaraha
From Wikipedia, the free encyclopedia
Võlaraha on olemuslikult võlakiri, mille pank annab välja laenuna ja nõuab selle eest intressi tasumist. Keskpank emiteerib fiat raha ja laenab selle kommertspankadele. Kommertspangad laenavad välja kõrgema intressiga keskpangalt saadud fiat raha, kuid lisaks väljastavad nad veel omal riisikol (tänapäeval e-raha vormis) krediiti, mille laenuintress võib erineda fiat raha intressist. Näiteks Prantsuse-Belgia Dexia pank väljastas krediiti 60 korda rohkem kui tal oli omakapitali ning sattus 2008. aasta ülemaailmse finantskriisi tõttu makseraskustesse, mille järel tema aktsia väärtus langes 20,80 eurolt (2006) 0,04 eurole (2013). [1] [2]
See artikkel vajab toimetamist. |
Võlaraha kontseptsioon põhineb raha krediiditeoorial.
Iidsetes pühakirjades on sätestatud intressi küsimise keelu nõue. EL E-raha direktiivi art 12 ja Eesti Makseasutuse ja e-raha seaduse § 6 keelavad e-rahas väljastatud laenult intressi nõude.
Võlarahal põhinevas rahasüsteemis tekivad kõrvalmõjud, mille põhjuseks on panga poolt sissenõutav lepingutasu ja intress. Praktikas tähendab see, et võlaraha väljastanud pank küsib turult tagasi rohkem raha kui ta sinna andis. Sellega põhjustab pank raha puudujäägi turul, mis ilmneb likviidsuskriisina, mis võib kasvada omakorda üle majanduskriisiks. Probleemi saab lahendada võlaraha süsteemis kas tagastamata jäänud võlakohustuste kustutamise või uue võlaraha väljaandmisega, mille eelduseks on uute laenutaotlejate olemasolu. Mida rohkem laenuraha välja antakse, seda suuremaks puudujääk kasvab, kuni see kasvab nii suureks, et kogu rahasüsteem variseb maksejõuetuse või usalduse kadumise tõttu kokku. E-rahas väljastatud võlalt intressi nõude keelu põhjuseks on see, et arvutiprogramm ei võimalda väljastatud 100 ühikut muuta 110-ks ühikuks (s.t võlg + lepingutasu+intress).
Kui puudujäägi korvamiseks emiteeritakse turule järjekindlalt võlaraha juurde, sel ajal kui selle eest ostetavate toodete hulk jääb samaks, siis põhjustab see raha väärtuse vähenemise ehk inflatsiooni. Ja kui võlaraha kasutamisest tekib raha kasutajatel täiendav kulu (lõiv pangale), siis see omakorda tõstab kõikide kaupade ja teenuste müügihinda ning see omakorda tähendab üldist elukalliduse tõusu. Mida rohkem võlaraha turule paisatakse, seda kallimaks elu antud riigis muutub. Elukalliduse erisused erinevates riikides johtuvadki suures osas sellest, kui suur osa selles riigis ringlevast rahast kannab intressikohustust + keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste maksunõuded.
Kapitalistliku turumajanduse mudel põhineb fiat-raha ja võlaraha kombinatsioonil. See on võimalik, kuna [riik annab keskpangale monopoolse õiguse emiteerida paberaha ja jätab kommertspankadele vaikimisi õiguse väljastada omal riisikol katteta laenuraha (krediit). Nii loodi institutsioon, millel on õigus saada osa igast turutehingust, mis toimub võlarahaga. Kui sellise institutsiooni omanikuks on ühiskonda esindav riik, siis võivad saada (korruptsiooni puudumisel) sellest kasu kõik selle liikmed, kui aga pangad on eraomanduses, siis põhjustab see ühiskonna kihistumise ja rikkuse ebavõrdse jagunemise.