Adolf II (Mainz)

Adolf II (u. 1423 – 6. september 1475) oli pärast Diether von Isenburgi Mainzi diötseesivaenuse ajal kukutamist Mainzi peapiiskop 1461–1475.

Adolf II
Adolf II hauaepitaaf Eberbachi kloostris
Mainzi peapiiskop
Ametiaeg 1461–1475
Eelnev	Diether von Isenburg
Järgnev	Diether von Isenburg
Isikuandmed
Sünniaeg	u. 1423
Surmaaeg	6. september 1475 Eltville

Elulugu

Adolf sündis u. 1423 Nassau-Wiesbaden-Idsteini krahv Adolf II ja Margarethe von Badeni perekonda. 1450. aastal on teda mainitud kanoonikuna. 1441. aastal õppis ta Heidelbergi ülikoolis, kus ta sai kaks aastat hiljem sai rektoriks. 1444. aastal kolis ta Kölni. 1451. aastal sai ta Mainzi Püha Peetri kirikus praostiks. 1453 määrati ta Erfurdi õuekohtu eesistujaks.^[1]

Pärast Mainzi peapiiskop Dietrich Schenk von Erbachi surma toimusid 1460 toomkapiitlis valimised, kaotas Adolf Diether von Isenburgile. Pius II kinnitas Isenburgi algul ametisse, kuid tagandas ta 21. augustil 1461 ametist (kuna ta oli paavsti ja keisri vastu astunud), 8. augustil oli ta juba uueks peapiiskopiks Adolfi määranud.^[2][3]

Mainzi linn jäi Isenburgi toetama ning Adolf II sõlmis liidulepingu Württembergi krahv Ulrich V ja Badeni markkrahv Karl I-ga. 1462 hõivas Adolf Mainzi ning Isenburg põgenes. Adolf ja Isenburg sõlmisid 1463 rahulepingu, millega viimane peapiiskopitiitlist loobus ja Adolfit järgmise peapiiskopina tunnistas.^[4]

Adolf korraldas Mainzis (mida oli sõja ajal rüüstatud ja põletatud) parandustöid ning ehitas lisaks koole ja kloostreid. Adolf II suri 6. septembril 1475 Eltvilles.^[1] Peale tema surma sai Isenburg taas peapiiskopiks.