Bernie Sanders
Ameerika poliitik ja aseesimees From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Bernie Sanders (ka Bernard Sanders; sündinud 8. septembril 1941) on Ameerika Ühendriikide poliitik, aastast 2007 Vermonti osariigi senaator. Varem on ta esindanud Vermonti osariiki Esindajatekojas ja olnud Burlingtoni linnapea.
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
Sanders ise nimetab end demokraatlikuks sotsialistiks,[1] kuid kuna ta toetab kapitalismi jätkumist, siis on ka öeldud, et tegu on pigem sotsiaaldemokraadiga.[2] Ta on kiitnud Skandinaavia stiilis ühiskonnakorraldust, eriti Taanit.[3][4][5]
Sanders on valimistel kandideerinud üksikkandidaadina, kuid teeb koostööd Demokraatliku Parteiga. Senati komisjonides loetakse ta demokraatide hulka. Sanders on ajaloos kõige kauem parteivälisena Kongressi kuulunud kongresmen.[4]
30. aprillil 2015 andis ta teada kavatsusest pürgida Demokraatliku Partei presidendikandidaadiks.[6] Sandersi valimiskampaania osutus oodatust edukamaks, kuid 12. juulil 2016 tunnistas ta oma allajäämist Hillary Clintonile.[7]
19. veebruaril 2019 teatas Sanders, et kavatseb presidendiks kandideerida ka 2020. aasta valimistel.[8] Aprillis 2020 ta sellest siiski loobus.
Remove ads
Noorpõlv
Sanders sündis New Yorgis Brooklynis juudi perekonnas.[9] Isa Eli tegeles värvide müümisega. Sanders on öelnud, et koges lapsepõlves, mida majanduslik ebakindlus ühe perekonna jaoks tähendab.[10]
Ülikooli ajal lõi ta kaasa kodanikuõiguste liikumises. Üliõpilasliikumise Student Nonviolent Coordinating Committee liikmena sõitis ta 1963. aasta augustis koos veel mitme tuhande üliõpilasega Washingtoni, et osaleda 250 000 osavõtjaga meeleavaldusel "March on Washington for Jobs and Freedom".[11] 1964. aastal sai ta Chicago Ülikoolist politoloogia bakalaureusekraadi.
Pärast ülikooli elas ta mõnda aega Iisraelis ühes kibutsis.[9] Seejärel kolis USA Vermonti osariiki, kus pidas mitmesuguseid ameteid, sealhulgas oli puusepp, filmitegija ja kirjanik.[9]
Remove ads
Poliitikukarjäär
Liberty Union
1971. aastal astus Sanders Vermontis Vietnami sõja vastasesse erakonda Liberty Union Party. Seejärel kandideeris mitmetel valimistel (sh 1972. ja 1974. aasta senativalimistel ja 1972. ja 1976. aasta kubernerivalimistel), kuid ei osutunud valituks. 1979. aastal astus erakonnast välja ja asus tööle mittetulundusühingus American People's Historical Society.[12]
Burlingtoni linnapea
1981. aastal kandideeris Sanders sõbra soovitusel Burlingtoni linnapeaks ja võitis talle eelnenud linnapead kümne häälega.[viide?]
Esimese ametiaja vältel moodustasid tema toetajad Progressiivse Koalitsiooni, millest hiljem kasvas välja Vermonti Progressiivne Partei. Progressiividel polnud 13-liikmelises linnavolikogus kunagi üle kuue koha, kuid neil oli piisavalt hääli selleks, et volikogu ei saanud Sandersi pandud vetosid ignoreerida. Sandersi juhtimisel sai Burlingtonist esimene USA linn, mis viis ellu kommunaalmajade projekti. Linnavalitsus kaebas kohtusse ka kohaliku kaabeltelevisiooni pakkuja, tänu millele vähendati linnakodanikele saadetavaid arveid ja saadi ettevõttelt tagasi kopsakas summa raha.[viide?]
Burlingtoni aastatel toetas Sanders trotskistlikku Sotsialistlikku Töölisparteid, toetas selle kampaaniaid ja hoidis alal sidemeid selle oluliste liikmetega. Samuti toetas ta Sotsialistliku Töölispartei presidendikandidaate USA 1980. ja 1984. aasta presidendivalimistel[13].[14]
Pärast nelja ametiaega otsustas Sanders, et ei kandideeri 1989. aasta linnapeavalimistel. Selle asemel suundus ta mõneks ajaks tööle Harvardi Ülikooli Kennedy School of Governmenti, kus õpetas politoloogiat. 1991. aastal pidas ta loenguid New Yorgis asuvas Hamilton College'is.[viide?]
Esindajatekoda
.jpg)
1988. aasta valimistel üksikkandidaadina Esindajatekotta kandideerinud Sandersi poolt hääletas 38% valijatest, kuid valituks saamiseks sellest ei piisanud. Vermontist pääses Esindajatekotta 41% häältest kogunud vabariiklasest kandidaat, demokraadist kandidaat sai 19% häältest.[15]
1990. aastal kandideeris Sanders taas ja seekord osutus valituks. Sanders oli üle 40 aasta esimene üksikkandidaat, kelle valijad Esindajatekotta saatsid.[16]
1991. aastal osales Sanders Kongressis progressiivseid vaateid esindava saadikurühma moodustamises ja ka juhtis ühendust selle kaheksa esimese tegutsemisaasta jooksul.
Pärast demokraat Ron Dellumsi erruminekut 1998. aastal jäi Sanders USA Kongressi ainsaks sotsialistiks.
2001. aastal kiitis ta heaks terroristide vastu sõjalist jõudu kasutada lubanud seaduseelnõu. 2003. aastal hääletas vastu USA sissetungile Iraaki.
Kritiseeris järjepidevalt George W. Bushi administratsiooni sotsiaalprogrammide kärbete pärast[17] ja arvustas korduvalt Föderaalreservi pikaajalist juhti Alan Greenspani, kes tema sõnul pidas silmas vaid jõukama rahva ja suurte korporatsioonide huve.[18]
Senat
21. aprillil 2005 teatas Sanders, et kandideerib senatisse. Talle avaldasid toetust mitmed demokraatide juhtpoliitikud (sh Chuck Schumer, Harry Reid, Howard Dean). Deani sõnul on Sanders demokraatide liitlane, kes "hääletab 98% juhtudest demokraatidega ühtemoodi."[19] Ka tol ajal senaator olnud Barack Obama avaldas Sandersile poolehoidu.
2011. aastal läbi viidud arvamusküsitluse järgi oli Sanders riigi populaarsuselt kolmas senaator. Sandersit toetas 67% ja temaga ei olnud rahul 28% küsitletud Vermonti elanikest.
Sandersil on demokraatide juhtkonnaga kokkulepe, et hääletab protseduurilistes küsimustes samamoodi nagu demokraadid. Vastutasuks kehtivad talle komisjonikohtade suhtes sellised reeglid, nagu ta kuuluks Demokraatlikku Parteisse. Poliitika osas võib ta hääletada oma parema äranägemise järgi, kuid hääletab pea alati demokraatidega ühtemoodi.
2012. aastal tuli Sanders välja seaduseelnõuga, mis vähendaks HI-viiruse kandjatest patsientide ravimikulusid. Samuti esitles 2012. aastal koos Esindajatekotta kuuluva Elijah Cummingsiga koostatud seaduseelnõud, mis muudaks hambaravi inimestele taskukohasemaks.[20]
3. märtsil 2015 ei läinud Sanders kuulama Kongressi külastanud Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu kõnet. Ta ütles, et Netanyahust oli kohatu tulla vahetult enne Iisraelis toimuvaid valimisi USA parlamenti oma isiklikke poliitilisi eesmärke edendama. Pärast kõnet teatas Sanders, et toetab Obama administratsiooni Iraani tuumaprogrammi suunalisi püüdlusi. Ta avaldas kahetsust, et Netanyahu ei pakkunud oma kõnes "ainsatki tõsiseltvõetavat alternatiivi," mis aitaks takistada Iraani tuumaprogrammi edenemist.[21]
Presidendikandidaat
10. detsembril 2010 pidas Sanders Senatis kaheksa ja pool tundi kestnud kõne Bushi-aegseid maksusoodustusi pikendava seaduse vastuvõtmise vastu.[22] Kõnes lahkas ta ameerika keskklassi toimetulekuraskusi ja ründas korporatsioonide ahnust ja viimastel aastakümnetel aset leidnud varandusliku ebavõrdsuse kasvu. Ühelt poolt juhtis ta tähelepanu miljonäride arvu suurenemisele ja teiselt poolt sellele, et USAs on teiste arenenud riikidega võrreldes kõige rohkem vaesuses elavaid lapsi. Sandersi sõnul peaks poliitika vastama töötegijate vajadustele, mitte joonduma vaid jõukate ja nende huve esindavate lobitegijate järgi.[23] Ta ütles: "Aitab juba! [...] Mitu kodu saab ühel inimesel olla?" ja kutsus keskklassi kuuluvaid inimesi üles oma õiguste eest seisma. Sandersi esinemist jälgis interneti vahendusel nii palju inimesi, et Senati server ütles ajutiselt üles.[24] Seadus võeti siiski vastu.
Hiljem anti kõne välja raamatuna "The Speech: A Historic Filibuster on Corporate Greed and the Decline of Our Middle Class." Autoritasu annetas Sanders Vermonti heategevusorganisatsioonidele.[25]
Pärast kõnet hakkasid Sandersi toetajad tegema ettepanekuid, et ta 2012. aastal kas demokraatide ridades või üksikkandidaadina presidendiks kandideeriks. Tehti mitmeid veebipetitsioone, mis kutsusid Sandersit üles kandideerima. Ka mitmed tuntud progressiivsete vaadetega aktivistid (sh Michael Lerner ja David Korten) avaldasid arvamust, et Sanders võiks Obama vastu kandideerida.[26] Sanders ütles 2011. aastal siiski, et ei ole presidendikampaaniast huvitatud.
2016. aasta valimiskampaania
.jpg)
2014. aastal andis ta teada, et on valmis kandideerima 2016. aasta presidendivalimistel,[27] kuid ei kuulutanud kampaaniat esialgu ametlikult välja. 2015. aasta alguses tegeles ta aktiivselt raha kogumisega. Selle tarbeks reisis riigis ringi, kohtus inimestega ja pidas kõnesid.[28] Kui märtsis 2015 küsiti ameeriklastelt arvamusküsitluse raames, keda nad näevad demokraatide presidendikandidaadina, siis Sandersi toetusprotsendid olid madalad. Hillary Clintonit toetas 62%, Joe Bidenit 15%, Elizabeth Warrenit 10% ja Sandersit 3% küsitletuist.[29] Märtsi lõpus Chicagos olles ütles Sanders: "Kui ma kandideeriks, siis mu kampaania võtaks ette miljardäride klassi, võtaks ette Wall Streeti, võtaks ette kindlustusfirmad, võtaks ette ravimifirmad, võtaks ette sõjalis-tööstusliku kompleksi, võtaks ette kõik Ameerika valitseva klassi elemendid. Ja kui seda teha, siis on vaja kindel olla, et sul on olemas eduks vajalik toetus rohujuure tasandil. Ja selle olemasolu üritame me praegu välja selgitada."[28] Märtsi lõpus San Franciscos esinedes ütles ta, et kandideerib ainult juhul kui teab, et tema taga seisavad miljonid inimesed, kes on valmis rahahuvidele vastu astumise nimel vaeva nägema.[30]
30. aprillil 2015 kuulutas Sanders ametlikult välja, et asub püüdma demokraatide nominatsiooni kandideerimaks 2016. aasta presidendivalimistel.
Kampaaniat rahastati suuresti eraisikute annetustest.[31] Kampaania esimese päeva jooksul laekus annetustena poolteist miljonit dollarit. 35 000 annetaja keskmine annetussumma oli 43 dollarit ja 54 senti.[32] 2015. aasta jooksul laekus annetusi kokku 75 miljonit dollarit.[33]
Sandersi kampaania paistis silma sotsiaalvõrgustike oskusliku kasutamise poolest. Tehti postitusi Facebooki ja Twitterisse ning koguti palju jälgijaid. 29. juulil 2015 korraldati Sandersi pooldajatele suur ühisüritus – üle kogu riigi tuli samaaegselt kokku 100 000 Sandersi toetajat, kes 3500 asukohas jälgisid interneti vahendusel videoülekannet kõnet pidavast Sandersist.[34]
Sandersi kampaania osutus populaarseks noorte seas. Küsitlustulemused näitasid, et nooremad kui 50-aastased demokraadid kaldusid pooldama Sandersit ja üle 50-aastased Clintonit.[35]
Sanders võitis 23 Demokraatliku Partei eelvalimist, Clinton saavutas 34 võitu. 12. juulil 2016 avaldas Sanders toetust Clintoni kampaaniale ja kutsus enda toetajaid üles hääletama valimistel Clintoni poolt. 26. juulil 2016 toimunud parteikongressil sai Clinton ametlikult demokraatide 2016. aasta presidendikandidaadiks. 2016. aasta novembris toimunud valimistel kaotas Clinton Donald Trumpile, kuigi tema poolt hääletas rohkem valijaid kui Trumpi poolt.
24. augustil 2016 alustas tegevust üleriigiline organisatsioon Our Revolution, mille ülesandeks on levitada progressiivseid väärtusi ja abistada valimistel progressiivseid poliitikuid. Organisatsioon kasvas välja Sandersi valimiskampaania raames tekkinud liikumisest.[36]
Novembris 2016 ilmus Sandersi raamat "Our Revolution: A Future to Believe In".[37]
2017. aastal läbi viidud küsitluste järgi oli Sanders tol aastal USA populaarseim tegevpoliitik.[38][39]
Tänu edukale kampaaniale said Sandersi progressiivsed vaated demokraatide seas palju tähelepanu. Sanders tõstatas mitmeid teemasid, mis hiljem on leidnud heakskiitu peavoolu demokraatide hulgas.[40]
2020. aasta valimiskampaania
19. veebruaril 2019 teatas Sanders, et kavatseb ka 2020. aasta valimistel Demokraatliku Partei presidendikandidaadiks pürgida.[41] Võidu korral olnuks Sanders ametisse astudes 79-aastane, kuid aprillis 2020 teatas ta loobumisest.
Remove ads
Seisukohti
Ta on vastu varandusliku ebavõrdsuse süvenemisele. Soovib julgustada madalama ja keskmise sissetulekuga inimesi ühinema ja oma õiguste eest seisma. Sandersi kohaselt ei tohiks ükski nädalas 40 tundi tööd tegev ameeriklane elada vaesuses.[32] Ta on öelnud: "USA sissetulekute ebavõrdsuse ja varandusliku ebavõrdsuse tase on groteskne. 99 protsenti kogu sissetulekust läheb rikkaimale ühele protsendile. Rikkaima protsendi ülemisele kümnendikule kuulub sama palju varandust kui 90 protsendile vaesematele inimestele. Samal ajal jätkub keskklassi kadumine. Arvan, et inimesed tahavad kandidaati, kes on valmis miljardäride klassile vastu astuma ja ütlema, et teate, see riik kuulub meile kõigile, mitte ainult käputäiele miljardeid omavale perekonnale."[32] ja "Tavalised töötavad inimesed ütlevad praegu, et aitab juba, meil on vaja uut poliitikat, meil on vaja poliitikat, mis esindab tavaliste ameeriklaste huve, mitte ainult jõukate inimeste huve."[28]
Pooldab ametiühinguid.[42]
Sanders soovib, et USAs võetaks vastu seadused, mis reguleeriksid töötajate õigust puhkusele. Seni ei ole USAs tasustatud puhkuseaeg seadustes sätestatud. Sanders tahaks, et töötajatele oleks tagatud vähemalt 10 tasustatud puhkepäeva aastas. Samuti soovib ta emadele 12-nädalast lapsehoolduspuhkust ja töötajatele võimalust enda või pereliikme haigestumise ajaks sissetulekut kaotamata töölt koju jääda. Ta on küsinud, et kuidas läheb perekonna väärtustamisega kokku see, kui naine peab nädal pärast sünnitamist tööpostile naasma, või see, et töötajal ei ole õigust haige lapsega koju jääda.[43]
Toetab seadust, mis teeks poliitiliste kampaaniate rahastamise läbipaistvamaks ja vähendaks miljardäride ja korporatsioonide annetuste mõju poliitikute ametissevalimisele. On öelnud, et süsteem, mis laseb miljardäridel endale suurte annetuste kaudu meelepärase valimistulemuse osta, õõnestab demokraatiat.[44]
Taotleb ajakirjanduse reformi, seisab vastu meediakanalite kontsentreerumisele väikese omanikeringi kätte.[45]
Soovib, et USAs viidaks sisse tasuta kõrgharidus. 19. mail 2015 esitles seaduseelnõud College for All Act, mille järgi kolledži- ja ülikoolihariduse kulud kaetaks finantstehingute maksustamise abil.[46]
Hääletas Patriot Act nime kandva seaduse vastu, mis lubab valitsusasutustel laiapõhjaliselt inimeste tegevust jälgida. Seadus tungib Sandersi hinnangul seadusekuulekate inimeste eraellu. Sanders usub, et luureagentuuridel tuleb võimaldada terrorismis kahtlustatavate isikute tegude ja suhtluse kohta infot koguda, kuid samas peavad tavakodanike vabadused ja õigused kaitstud olema.[47]
On vastu plaanitavale TPP (Trans-Pacific Partnership) nimelisele vabakaubanduslepingule USA ja üheteistkümne Vaikse ookeani ääres asuva riigi vahel.[48] Kirjutas Guardianis avaldatud arvamusartiklis, et minevikukogemus on näidanud, et vabakaubanduslepingud (nt NAFTA ja CAFTA) toovad kasu rahvusvahelistele korporatsioonidele ja Wall Streeti maakleritele, samas kui paljude tavaliste ameeriklaste jaoks tähendavad need lepped töökaotust.[49]
Pooldab universaalset tervisekindlustust.[50]
Toetab LGBT kogukonna õigusi, samasooliste abielu,[9] abordi lubamist.[20] Esindajatekoja liikmena hääletas abielu kaitse seaduse vastu.[51] On surmanuhtluse vastu.[20]
Peab õigeks, et Iisraeli kõrvale rajataks iseseisev Palestiina riik.[52]
On korduvalt avaldanud toetust sõjaveteranidele ja seisnud veteranidele mõeldud toetuste tõusu eest.[53][54]
On kritiseerinud politseivägivalda ja teiste riikidega võrreldes kõrget vangide suhtarvu USAs.[55]
On öelnud, et marihuaana tarvitamine tuleks föderaalsel tasandil dekriminaliseerida. Tulevikus peaksid osariigid saama ise otsustada, kas osariigisiseselt kanepitarvitamist lubada või mitte. Kanepit lubavad osariigid peaksid saama seda alkoholi ja tubaka tarvitamisega sarnastel alustel maksustada.[56]
On häälekalt sõna võtnud kliimasoojenemise teemal[57] ja koostas koos Barbara Boxeriga süsinikdioksiidi vähendamise eest seisnud seaduseelnõu Global Warming Pollution Reduction Act of 2007. Pooldab valitsussektori investeeringuid taastuvenergia sektorisse.[20]
Pärast 2011. aastal Fukushima tuumaelektrijaamas toimunud õnnetust ütles Sanders, et üle tuleks kontrollida USA tuumaelektrijaamade ohutus ja tuleks läbi mõelda, kas on vaja uusi tuumajaamasid lubada ja olemasolevate jaamade tegevuslubasid pikendada. Samuti on ta öelnud, et tuumaõnnetuse tagajärgede likvideerimist ei tohiks jätta vaid maksumaksjate õlgadele, vaid et vabaturumajanduses tuleks tuumajaamad kohustada end õnnetuste vastu kindlustama.[58]
Oli algusest peale vastu Kanadast USA Texase osariiki kulgeva Keystone XL naftatoru ehitamisele.[48] Novembris 2015 teatas Obama administratsioon, et naftatoru projekt peatatakse.[59]
On vastu NATO edasisele laienemisele – see raiskaks Sandersi hinnangul liigselt USA maksumaksja raha ja provotseeriks tarbetult Venemaad.[60] 1997. aastal oli Sanders kongresmenina samadel põhjustel vastu Balti riikide NATO-sse võtmisele.[61] 2015. aastal ütles Sanders, et soovib luua uut NATO-t (nn NATO 2.0), mis seaks esikohale koostöö vägivaldse ekstremismi tõusu peatamiseks ja kuhu kuuluks lisaks senistele NATO riikidele ka Venemaa ja Araabia Liiga riigid.[62] Samas ütles 2016. aastal Demokraatliku Partei presidendikandidaatide debatil, et vastuseks Venemaa agressioonile Krimmis ja Ukrainas tuleb NATO-t tugevdada, et kaitsta Ida-Euroopat Venemaa agressiooni eest.[63]
Remove ads
Isiklikku
.jpg)
Sanders on abielus Jane O'Meara Sandersiga.[64] See on tema teine abielu. Tal on üks laps ja kolm kasulast.[20]
Sanders on öelnud, et on uhke enda juudi päritolu üle, kuid et usk ei ole tema jaoks kuigi oluline.[65] Ta on korduvalt kiitnud paavst Franciscust ja teatanud, et "katoliku kiriku juht tõstatab olulisi teemasid. On tähtis, et kuulaksime, mida ta öelnud on". Samuti on Sanders suhtlusvõrgustikes tihti Franciscuse majandusteemalisi vaateid tsiteerinud ja öelnud, et paavst on "uskumatult tark ja vapper".[10]
Poliitikas osalemise kohta on Sanders märkinud: "1932. aastal võitis valimised mees nimega Adolf Hitler. Tema võitis valimised ja nende valimiste tulemusel suri teises maailmasõjas 50 miljonit inimest, sealhulgas 6 miljonit juuti. Nii õppisingi juba väikese lapsena, et poliitika on tegelikult väga tähtis."[65]
Remove ads
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads