Cécile Chaminade

From Wikipedia, the free encyclopedia

Cécile Chaminade
Remove ads

Cécile Louise Stéphanie Chaminade (8. august 1857 Pariis – 13. aprill 1944 Monte Carlo) oli prantsuse helilooja ja pianist, üks kuulsamaid naisheliloojaid.

Quick facts Sünniaeg, Surmaaeg ...
Remove ads

Elu

Cécile Chaminade sündis 1857. aastal Batignollesi külas, mis varsti pärast seda arvati Pariisi koosseisu. Tema suguvõssa kuulub preester Guillaume Joseph Chaminade, kes asutas 1817. aastal Bordeaux's Maarja ühingu.

Isa oli ühe kindlustusseltsi direktor ja asjaarmastajast viiuldaja. Ema mängis väga hästi klaverit ja laulis. Tal oli kena lauluhääl. Ema märkas varakult tütre erakordset muusikalist kuulmist ja musikaalsust.

Perekonnatuttavate hulka kuulus Georges Bizet, kes pööras tähelepanu tüdruku andele. Bizet nimetas Cécile'i oma väikeseks Mozartiks ning ennustas talle säravat tulevikku, kui oli tutvunud sakraalmuusikaga, mis tüdruk oli komponeerinud kaheksa-aastaselt (see oli tema esimene heliteos) ning mida talle klaveril ette mängis. See ettemäng toimus Le Vésinet's asuvas villas, mille tema isa oli 1865. aastal ehitada lasknud.

Bizet soovitas panna lapse konservatooriumi Félix Le Couppey klaveriklassi, mis oli mõeldud noortele tüdrukutele. Ent isa oli selle vastu, sest ta leidis, et kodanlaste tütardest peavad saama abielunaised ja emad. Jõuti siiski kokkuleppele, et ta võtab samas mahus eratunde. Cécile õppis Le Couppey juures klaverit, Savardi juures harmooniat ja Benjamin Godardi juures kompositsiooni.

Perekonna uues kodus (rue de Rome 69), kus iga kahe nädala tagant käis külas muusikamaailma eliit, teenis Cécile ära Ambroise Thomas', Jules Massenet', Charles Gounod', Canille Saint-Saënsi ja Emmanuel Chabrier' imetluse. Ambroise Thomas on Chaminade'i kohta öelnud: "See ei ole naine, kes komponeerib, vaid helilooja, kes on naine."

Chaminade saatis meelsasti klaveril noort viiuldajat Joseph Marsicki, kes alates 1877. aastast korraldas vanas Salle Pleyelis kvartetiõhtuid. Kui isa oli kord reisil, kasutas Cécile ühel õhtul juhust ning esines 18-aastaselt esimest korda avalikult, mängides Beethoveni ja Charles-Marie Widori triosid. Ajakirjanduses teatati selle kontserdi menust.

1878. aastal korraldas Le Couppey kontserdi Chaminade'i teostest. 4. aprillil 1881 toimus Rahvusliku Muusikaühingu korraldusel tema "Orkestrisüidi" esiettekanne. Sama teos kanti ette ka kontserdisarjade "Concerts des Champs-Elysées" ja "Concerts Populaires de Pasdeloup" raames.

Aastast aastast[küsitav] kuulus ta Rahvuslikku Muusikaühingusse.

Oma koomilist ooperit "La Sévillane" saatis Chaminade klaveril kontsertettekannetel Salle Pleyelis ja Salle Érardis. Opéra-Comique'i repertuaari seda siiski ei võetud, sest see oli liiga lühike.

Seevastu Chaminade'i balletti "Callirhoë", mille esietendus oli 16. märtsil 1888 Marseilles, mängiti peaaegu 200 korda, sealhulgas Metropolitan Operas New Yorgis.

Ka tema kontserdipala (Concertstück) opus 40 klaverile ja orkestrile (1888) hakati ette kandma.

Ent pärast seda piirdus Chaminade väiksemate vormidega. Ainsaks erandiks oli flöödikontsertiino opus 107 (1902) , mille ta tõenäoliselt kirjutas Pariisi konservatooriumi lõpueksamiks. Arvatakse, et ta oli isa surmaga 28. juulil 1887 kaotanud suurteose jaoks vajaliku võitlusvaimu.

Ta alustas pianistikarjääri, esinedes kogu Euroopas kuni Türgini välja. Kulminatsiooniks oli 1907–1908 triumfaalne 25 kontserdist koosnev turnee 12 Ameerika Ühendriikide linnas, mis pani aluse tema tohutule populaarsusele ookeani taga. Ringreis algas ühe kontserdipala esitusega Philadelphias. Chaminade täitis kavad eranditult oma loominguga. Et tagada enda ja oma ema ülalpidamiseks vajalikku menu, keskendus ta lühikestele klaveripaladele ning lauludele. Ameerika Ühendriikides asutati umbes 200 Chaminade'i klubi, millest mõned tegutsevad seniajani.

Chaminade'i helilooming oli Prantsusmaal populaarne ja 1892. aastal määrati ta haridusametnikuks.

Chaminade, kes elas ikka veel üksi, oli deklareerinud: "Minu armastus kuulub muusikale, ma olen nunn, vestaneitsi," abiellus 1901. aastal siiski – pigem fiktiivselt – ühe lahutatud ja vaese mehega, kes 1907. aastal jättis ta leseks.

Kui 1912. aastal suri ema, kes oli teda turneedel sageli saatnud, langes Chaminade sügavasse meeleheitesse. Alles järgmisel aastal läks ta tagasi Londonisse, kus kuninganna Victoria oli teda regulaarsete Inglismaa-turneede (alates 1892. aastast) käigus oodatud külalisena sageli Windsori lossis vastu võtnud. Üliõpilased olevat seal talle korraldanud triumfaalse vastuvõtu.

Kui puhkes sõda, valis 57-aastane Chaminade muusikaga tegelemise asemel haigla juhatamise. Ta loobus avalikest esinemistest ja komponeeris harva.

Hiljem elas ta avalikust elust tagasitõmbununa Monte Carlos. 20. sajandi reaalsus oli talle võõras ja vastuvõetamatu. Ta suri sealsamas 13. aprillil 1944.

20. sajandi lõpupoolel hakati hilisromantilist prantsuse muusikat halvustama, mistõttu huvi tema muusika vastu vaibus pärast tema surma.

Nüüd on tema teoseid hakatud taas ette kandma.

1988. aastal koostas USA muusikateadlane Marcia Citron Chaminade'i teoste nimekirja ning tema eluloo.

Remove ads

Looming

Chaminade oli viljakas helilooja ja peaaegu kõik tema umbes 400 teosest avaldati tema eluajal. Kuigi ta kirjutas orkestripalu (sealhulgas menukad klaverikontserdipalad, flöödikontsertiino, üks sümfoonia ja üks ballett), olid tema kõige populaarsemad teosed tema klaveripalad, millest suurem osa on karakterpalad, ja üle 125 meloodia. Muusika on meloodiline ja väga mõistetav, selgete tekstuuride ja mahedalt kromaatiliste harmooniatega, prantslasliku vaimukuse ja värvikusega.

Chaminade kirjutas umbes 140 laulu, enamiku ajavahemikul 1890–1910. Tema kerged ja võluvad laulud on väga prantslaslikud. Neid iseloomustab värske kompositsioonistiil, prosoodia valdamine ja hääletunnetus. Chaminade'i laule on plaadistanud Anne Sofie von Otter ja Alaina Warren Zachary.

Teosed

  • Orkestrisüit (1881)
  • Trio klaverile, viiulile ja tšellole opus 11 (1881)
  • Koomiline ooper "La Sévillane"
  • Ballett "Callirhoë" (1888)
  • Kontserdipala (Concertstück) opus 40 klaverile ja orkestrile (1888)
  • Flöödikontsertiino opus 107 (1902)
  • "La Sérénade aux Étoiles" (1911)

Trio pour Piano, Violon et Violoncelle, opus 11

Trio klaverile, viiulile ja tšellole (1881)

Osad:

  1. Allegro g-moll
  2. Andante – Animato – Tempo primo, Es-duur
  3. Presto leggiero, G-duur
  4. Allegro molto agitato, g-moll

See teos on Chaminade'i elegantsi ja kütkestavuse näide. Esimeses osas on kaunid voolavad meloodiad. Teine osa sisaldab suurepärast keelpillimeloodiat. Läbi kolmanda osa kumavad sulgkerged kuueteistkümnendiknoodid vilka kromaatika ja arpedžodega. Teos lõpeb etüüdiliku finaaliga.

Remove ads

Välislingid

Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads
Remove ads