Daodejing

"Daodejing" (hiina keeles 道德經 Dàodéjīng või Tao Te Ching), ka "Kulgemise väe raamat" või "Raamat teest ja väest" on taoismi alustekst, mille autorlus on traditsiooniliselt omistatud Laozile.

Daodejing Kulgemise väe raamat Raamat teest ja väest Tee väe raamat
Originaali pealkiri	道德經
Autor	Laozi
Tõlkija	Linnart Mäll Jaan Kaplinski Tõnn Sarv
Päritolumaa	Hiina
Keel	hiina
Žanr	Filosoofia
Kirjastaja	Käsikirjad (originaal) Perioodika Pilgrim (eesti keeles)
Ilmumisaeg	4. sajand eKr (originaal) 1937, 1979, 2011 (eesti keeles)
ISBN	9789949469352

Leht "Daodejingist"

Arvatavasti 3. sajandi esimesel poolel eKr loodud Daodejing koosneb pisut enam kui 5000 kirjamärgist. Teos on jagatud 81 peatükiks, mis on koondatud kahte ossa: «Kulgemise raamat» (hiina keeles daojing) ja «Väe raamat» (dejing). Vanimas, 2. sajandist eKr pärinevas käsikirjas on raamatute järjestus vastupidine: Dejing eespool ja Daojing tagapool ning teos kannab vastavalt pealkirja Dedaojing.^[1]

Laozi eluajaks peetakse traditsiooniliselt umbes 6. sajandit eKr; "Daodejingi" teksti dateeritakse (peamiselt filoloogiliste kriteeriumite alusel) 8. ja 3. sajandi vahele eKr; hilisemaks kui 3. sajand eKr seda enamasti ei peeta.

Tekst on peaaegu muutumatuna püsinud rohkem kui kahe aastatuhande jooksul, ehkki see on loodud ammu enne taoistliku kaanoni koostamist.

"Daodejingi" tõlgitsemine ja tõlkimine on toimunud pidevalt. Ka hiina kultuuris antakse sellele tekstile tihtipeale erinevaid tõlgitsusi. Osalt tuleneb see Laozi arhailisest keelest, ent suuresti ka teose lakoonilisest ja aforistlikust stiilist, mis sageli vaid vihjab, jättes arusaamiseks mitmeid võimalusi. Teksti näiline lihtsus ja väike maht on kahtlemata üks põhjusi, miks seda teost nii palju on teistesse keeltesse tõlgitud. Ingliskeelseid "Daodejingi" tõlkeid loendatakse juba sadades.^[2]

Raamatu kirjutamisaeg

Raamatu kirjutamisajaks peetakse praegu 4. sajandi lõppu või 3. algust eKr. Seda järgnevatel põhjustel^[3][4]:

1. Raamatule on omane poleemika konfutsianismi kui väljakujunenud doktriiniga aga mitte Zhou aegsete protokonfutsianistlike ideedega. Loetletakse üles konfutsianismile omaseid eetiliste normide komplekte (inimlikkus, õiglus (kohus), rituaal, tarkus), mis olid peamiselt inimlikkusest ja kommetest kõnelenud Kong Fuzile (Konfutsiusele) tundmatud ja kuuluvad 4. sajandil elanud Mengzile. Eriti silmatorkav kommete kriitika (rituaalide vastu) eeldab autori(te) võimalikku tutvust veel hiljem elanud Xunzi õpetusega.
2. Ükski tekst enne 3. sajandit eKr ei vihja ega viita raamatule. Seda tehakse ainult Zhuangzi "välistes" ja "vahepealsetes" peatükkides, mille loomisaeg ja autentsus on kaheldavad. Ainus tekst, mis seda tsiteerib ja isegi kommenteerib, kuulub Han Feizile (suri 233 eKr). Laozi kommenteerimise traditsioon algas alles 2. sajandil eKr.
3. Kasutatud keele lingvistilised eripärad ei tunnista teose varasemat päritolu.

Esimene ajaloolase Sima Qiani (u 145–86 eKr) teoses "Shiji" esitatud Laozi "elulugu" sisaldab vaid üksikuid fakte ja ei tugine mingitele ajaloolistele dokumentidele. Teose liigendus 81 osaks (9²) sai toimuda alles 2.–1. sajandil eKr, sest Mawangdui käsikirjas on see liigendatud teisiti. Viimati 1990. aastate keskel Guodiani linna lähedal Jingmenis leitud vanimat käsikirja (Goudiani käsikiri) dateeritakse aastaga u 300 eKr. Selle tekstis puudub kanoonilisele "Daodejingile" omane varjamatu konfutsianismi kriitika ning selle asemel on arutlused kaemuse, loobumuse ja kiretuse üle^[5].

Laozi "Daodejingiga" sidumise üheks põhjuseks arvatakse olevat ta nimes peituv tõlgendamiste küllus.^[3] Lao kui 'austatud, lugupeetud' ja isegi 'iidne, igavene' ja zi kui 'tark' või ka otsesemas tähenduses 'laps' annavad tulemuseks Igavene Laps, Iidne Laps, Igavene Tark^[6].

Vaateid raamatule

"Daodejingi" peatükkidest puudutavad vähemalt 20 sõjalisi küsimusi ning paljudes ülejäänutes kohtab taktika ja strateegiaga seotud olulistest kogemustest tulenevaid mõtteid. Seetõttu on raamatut alates Tangi dünastiast (618–907) kuni praeguse ajani peetud ka traktaadiks sõjakunstist.

Tsitaat sinoloog Vladimir Maljavini Shanghai 1977. aasta "Daodejingi" väljaandest: "See on sõjaline traktaat, mis ühendab endas Kevadete ja Sügisete ajastu sõjalisi kogemusi. /.../ Teos kannab sõjalise filosoofia üle kõikidele loodus- ja ühiskonnanähtustele."^[7]

Selline käsitlus võib tunduda hiina sõjakunsti mittetundvatele inimestele võimatu, ometi rõhutatakse juba esimeses sõjakunsti teoses "Sunzi", et parim väejuht võidab sõja võitlemata ja lahinguteta nii loomulikult, et see jääb märkamatuks. Parim sõjapidamisviis on jätta vaenlase vägi terveks. Kõige halvem viis on see purustada. Parim on võita vaenlase mõtted juba eos, halvim rünnata ja piirata ta kindlusi. Hiina ja Lääne sõjakunsti erinevust on võrreldud go ja male erinevusega. Gos pannakse ühelaadseid nuppe suurele lauale juurde, males võtakse väikesel laual erisuguseid nuppe maha.

Mõned Hiina tänapäevased uurijad^[8] on arvanud, et Laozi vahendas või pani ka mingil määral kirja šamanistlikku religioossust või sellesse kuulunud suuliselt edastatavat teksti või õpetust. Seejuures viidatakse ajaloolase Wu Sõmyangi (? arvatavasti ajaloolase Dongfang Li (1901–) teine nimi) teose "Xian-qin shi" osale "Zhu zi": "… see raamat pole loodud üldse mitte Ida Zhou ajal elanud Lao Dani poolt, kuna seda anti edasi juba iidsest ajast ning Lao Danini jõudnult pandi see kirja bambusel ja siidil." Üks esimesi taoismi nimetusi gui dao ('vaimude tee') tähistas algselt ka šamanistlikku praktikat.^[3]

Taoistlike filosoofiliste tekstide taga võis olla küllaltki kinnise esoteerilise traditsiooni edasiandmine õpetaja-õpilase liini pidi, kusjuures tähelepanu keskmes pidi sel juhul olema eriliste tehnikate või kunstide (shu) õppimine ja praktika. Ajapikku said need nimetuseks dao shu. Seetõttu ongi "Daodejingi" ja "Zhuangzi" peamiseks sisuks "tee kunstid" ("Zhuangzis" sageli "kaose isanda kunstid" hun-dun zhi shu). Nii nagu "Yi Jing" oli valitseva kihi valduses, nii olid seda alguses ka elu toitmise viisid (kehalis-vaimsete enesearendusmeetodite koondnimetus yang-sheng-fa – elu ehk tekke toitmise meetodid).

"Daodejing" on oma toonilt teos valitsevale kihile oma ja teiste elu selliseks korraldamiseks, mis tagaks elu toimimise ja kasvu. See on teos valitsejale, kes püüdleb läbi enesetäiustamise rahusse, et ühineda kogu elava kulgemisega. Seetarvis on kirja pandud üldised elulaadilised alused, praktilise teostamise põhiprintsiibid ja meditatiivse protsessi sisuline kirjeldus. Ent samas puuduvad konkreetsed tehnikad – võimalik, et neid peeti tõelisteks saladusteks.^[9]

Taoistlikke praktilis-filosoofilisi (Laozi ja Zhuangzi) tekste ei saa vaadelda kui puhtalt spekulatiiv-filosoofilisi tekste. Vastavad praktikad kas tagavad nende tingimused ja eeldused, viivad nendeni või järelduvad neist. Seda kinnitab Laozi ja Zhuangzi tekstide lähem vaatlus ka teiste selleaegsete tekstide ("Guanzi", osa Mawangdui tekstide, "Huangdi Neijingi", "Lushi chunqiu" ja "Huainanzi") kontekstis.

Loogiliselt selge diskursiivse analüüsi asemel on praktikutele omaselt asetatud suund "udusele ja ähmasele", logose ehk korra asemel on suund kaosele. Tõde on olemas vaid tegevuses ja tegevuse tarvis. Tõelise tegevuse sisuks on aga mitte-tegevus – omapoolne toimimatus ja iseeneslikkus. Kaos on ka üks võtmesõnadest taoismi olemuse mõistmiseks. Tema ideaal on seotud "kaootilise korra ja hüvelise kaosega", "kaose vana kunstidega".^[9]