Determinism

Determinism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt on kõikidel otsustel ja sündmustel seaduspärased põhjused ja kõiki sündmusi ning otsuseid on põhimõtteliselt võimalik ette näha.

Determinism ja vaba tahe välistavad teineteist inkompatibilistlikus käsitluses, kompatibilistlikus käsitluses vastuolu ei esine ning nende koos esinemine on realistlik.^[1] Filosoofilisest ja teaduslikust seisukohast peetakse determinismi mõiste all silmas kausaalset determinismi, mis väidab, et universumi hetkeseis ei saa erineda reaalsest hetkeseisust, kui arvestada kõikide loodusseaduste ja kogu universumi ajalooga. Deterministliku maailmapildi paikapidavuse üle ei ole konsensust saavutatud, kuna see on tihedalt seotud meie arusaamaga füüsikaseadustest ning inimeste tegutsemisvabadusest.^[2]

Deterministlikule maailmavaatele panid aluse 6.–7. sajandil eKr Vana-Kreeka filosoofid Herakleitos, Leucippus, Aristoteles ja stoikud.^[3] Tuntumate determinismi käsitlejate hulka kuuluvad Marcus Aurelius, Thomas Hobbes, Baruch Spinoza, Gottfried Leibniz, David Hume, Pierre-Simon Laplace, Arthur Schopenhauer, William James, Friedrich Nietzsche, Albert Einstein, Niels Bohr, Sam Harris, Ted Honderich ja Daniel Dennett.

Determinism ja moraal

Determinismi inkompatibilistliku käsitluse kohaselt ei saa vaba tahe ja determinism koos esineda. See seisukoht on tõstatanud arutelu moraalse vastutuse olemasolu üle deterministlikus universumis.^[4] Moraalse vastutuse eelduseks on vaba tahe. Kui deterministlikus universumis inimestel vaba tahe puudub, siis ei saa nad olla ka moraalselt millegi eest vastutavad. Selles käsitluses on oluline eristada vaba tahet moraalsest vastutusest. Näiteks on võimalik uskumus, et vaba tahe on deterministlikus universumis olemas, kuid inimesed ei ole enda tegude ja otsuste eest moraalselt vastutavad. Või uskumus, et vaba tahe puudub, kuid siiski on inimesed enda tegude eest moraalselt vastutavad. Seega sõltub determinismi ja moraalse vastutuse seos hoopis eetikast ning moraalse vastutuse mõiste erinevatest tõlgendustest.^[1]

Determinism ja prognoositavus

Sageli arvatakse ekslikult, et prognoositavus ja determinism on omavahel seotud, kuid tegemist on kahe erineva mõistega. Deterministliku käsitluse kohaselt on põhimõtteliselt võimalik kõiki sündmusi ja otsuseid ette näha, arvestades minevikusündmusi ning loodusseadusi. Prognoositavus on kvalitatiivne või kvantitatiivne tase süsteemi võimalike seisundite või tulemuste ennustamiseks. Determinism on ontoloogiline ehk olemuslik mõiste, kuid prognoositavus on epistemoloogiline ehk teadmisteooria mõiste.^[5]

Erinevalt prognoositavusest ei ole determinism reaalselt vaadeldav ega mõõdetav, vaid abstraktsem ja kindlate tõenditeta printsiip. Prognoositavus sõltub konkreetsest vaadeldavast situatsioonist ning võrrandi tulemus ei ole peaaegu kunagi täielik.^[6] Prognoositavust rakendatakse mitmetes valdkondades, näiteks statistilises füüsikas, matemaatikas, psühholoogias inimese kõne prognoosimisel, inimese ja masina vahelisel suhtlemisel (isesõitvad autod), geneetikas, meteoroloogias ning kliima ennustamisel ja makroökonoomikas.

Laplace'i deemon ja kaoseteooria

Laplace'i deemon tähistab ülimalt intelligentset entiteeti, kes oskab täielikult ennustada ainsat võimalikku tulevikku, kui tal on teadmised füüsikaseadustest ja informatsioon kõikide universumi aatomite asukoha ja kiiruse kohta. Kui on olemas kõik andmed kõikide aatomite kohta läbi aja, siis on teoreetiliselt võimalik ennustada ka kõikide aatomite seisu tulevikus. Laplace'i deemoni kontseptsioon põhineb üldistel filosoofilistel põhimõtetel ning Laplace ei ole matemaatiliselt tõestanud teooria vastavust determinismile.^[6][7]

Kaoseteooria kohaselt saab ka deterministlikus süsteemis esineda prognoosimatuid sündmusi. Teooria keskendub süsteemidele, mis sõltuvad algtingimustest. Tuntuim näide kaoseteooriast on liblikaefekt, milles väiksed erinevused algtingimustes võivad viia suurte erinevusteni kahes mittelineaarses süsteemis.^[8] Kaose teooria kehtib, kui teadmised süsteemist ei ole täielikud, kuid Laplace'i Deemon eeldab terviklikku teadmist süsteemist.

Determinismi käsitlused

Lisaks kausaalsele determinismile esineb mitmeid kitsamaid deterministlikke käsitlusi. Mitmed nendest seisukohtadest võivad olla omavahel seotud. Alljärgnev on loetelu põhilistest filosoofilisest determinismi distsipliinidest:

• Indeterministliku maailmavaate kohaselt on süsteemis igal ajahetkel mitmeid erinevaid võimalusi sündmuste edasiseks kulgemiseks. Üheks tuntumaks näiteks on kulli ja kirja viskamine, milles nii kull kui ka kiri on mündiviske tagajärg ning mõlemad ei saa korraga samal ajal juhtuda.^[9]
• Fatalism tähistab seisukohta, mille kohaselt juhtuvad asjad universumis iseenesest ning meil ei ole võimalik neid kontrollida.^[10]
• Jäik determinism. Jäiga determinismi teooria järgi on moraalne vastutus ja determinism teineteist välistavad.^[11]
• Nõrk determinism. Nõrga determinismi teooria väidab, et inimesel on võimalik käituda teisiti kui tema ajalugu ja loodusseadused seda eeldaksid.^[12]
• Bioloogilise determinismi ehk bioloogilise predeterminismi (ka geneetiline determinism, biologism) teooria kohaselt on inimeste käitumine kontrollitud tema geenide või mõne tema füsioloogilise komponendi poolt.^[13]
• Sotsiaalse ja psühholoogilise determinismi ideel on tugevad seosed bioloogilise determinismiga, kuna inimese fenotüüp ja omadused kujunevad geenide ja keskkonna koosmõjul.
• Majanduslik determinism oli 19. sajandil levinud käsitlus, milles majandus kujundab poliitikat ning seeläbi ajalugu. Majanduslik determinism on seotud mitmete teiste deterministlike käsitlustega, näiteks tehnoloogilise ja geograafilise determinismiga.
• Tehnoloogilise determinismi seisukohast mõjutab tehnoloogia kõiki aspekte ning on tugevalt seotud majandusliku determinismiga.^[14]
• Keskkonnadeterminism ehk keskkondlik determinism ehk geograafiline determinism. Looduslike ressursside olemasolu ja geograafiline paiknemine on seotud sotsiaalmajanduslike aspektidega ja see määrab omakorda ajaloo kulgu.^[15]
• Ajalooline determinism tähistab ükskõik missugust teleoloogilist ehk eesmärgipärast ajaloo tekkimise käsitlust.
• Teoloogilise determinismi seisukohast on Jumal maailma looja ning hoidja.^[16]