Francesco V

Francesco V (sünninimega Franz Ferdinand Geminian, itaalia keeles Francesco Ferdinando Geminiano d'Asburgo-Lorena; 1. juuni 1819 – 20. november 1875) oli Austria-Estede dünastiast pärit Modena ja Reggio, Mirandola, Massa ning Guastalla hertsog ja Austria ertshertsog. Ta oli aastatel 1846–1859 viimane Modena ja Reggio hertsog.

Francesco V
Modena ja Reggio hertsog Francesco V. Luigi Manzini maal
Modena ja Reggio hertsog
Ametiaeg 21. jaanuar 1846 – 11. juuni 1859
Eelnev	Francesco IV
Järgnev	Hertsogkond kaotati
Isikuandmed
Sünniaeg	1. juuni 1819
Surmaaeg	20. november 1875

Elulugu

Ertshertsog Franz Ferdinand Geminian sündis 1819. aastal Modena ja Reggio hertsogi Francesco IV ja Maria Beatrice'i peres. Ta sai isa konservatiivsetest vaadetest ja religioossusest mõjutatud hariduse.^[1]

Kuna Franzil puudus suurem valitsemisambitsioon, määras isa ta 1842. aastal hertsogkonna vägede ülemjuhatajaks.^[2] Franz pidas end siiski nii itaallaseks kui austerlaseks. 1840.–1841. aastal visandas ta plaani Austria-Itaalia konföderatsioonist, mis kujutas ette Austria keisririigi protektoraadina eksisteerivat ühendatud Itaaliat.^[1]

Oma isa surma järel 21. jaanuaril 1846 päris Franz tema valdused ning võttis valitsejanime Francesco V.

1847. aasta 4. oktoobril loobus Lucca hertsog Carlo II troonist. Suurem osa hertsogkonnast läks Toscana suurhertsog Leopoldo II kätte, kuid Lunigiana maa-ala pidi minema Modena hertsogkonnale. Leopoldo II oli Lucca 11. oktoobril hõivanud ning teatas, et ei saa maad Francesco V-le tagastada, kuna see oleks tema rahva tahte vastu. Francesco V proovis maid algul diplomaatia kaudu endale saada. Kui see ei õnnestunud, hõivas ta 5. novembril Gallicano, Minucciano, Montignoso ja Fivizzano külad. Hertsogi käitumine mõisteti ajakirjanduses kohe hukka. Leopoldo II paigutas oma armee Modena piiri äärde, Sardiinia kuningas Carlo Alberto ja paavst Pius IX olid aga nõus kahe valitseja vahelist vaenu lepitama. Samuti kutsus osapooli rahumeelsele lahendusele üles Austria riigikantsler Klemens von Metternich.^[3]

Olukord rahunes ning Modena säilitas hõivatud territooriumi ning sama aasta detsembris sõlmis hertsog Austriaga lepingu, mille järgi viimane saatis hertsogkonda enda väed^[1]. 1848. märtsis algasid hertsogkonnas laialdased rahutused. Esmalt pagendati Modenast jesuiidid ning seejärel lahkus maalt ka Francesco. Augustis hõivasid Austria väed hertsogkonna ning Francesco valitsus taastati. Rahutused siiski jätkusid ning 18. novembril korraldati hertsogile ka atentaat.^[4]

1859. aastal algas Itaalia teine iseseisvussõda. Francesco V oli ainuke Itaalia maavalitseja, kes Sardiinia kuningriigile sõja kuulutas. Peale Austria armee kaotust Magenta lahingus olid ka Modena väed sunnitud koos nendega Quadrilatero kaitsepositsioonidele taganema. Francesco lahkus Modenast 11. juunil, ta võttis endaga kaasa oma perekonna suure kunstikollektsiooni. Sõja lõpetanud Villafranca relvarahu järgi pidavat Francesco troonile taastatama^[5], kuid hiljem läksid alad siiski Sardiinia kuningriigi alla. Hertsogkonna armee saadeti Cartiglianos peale missat ja tseremooniat laiali.^[6]

Francesco V suri 20. novembril 1875 Viinis. Suurema osa oma valdustest pärandas ta ertshertsog Franz Ferdinandile, kelle määras ka oma järeltulijaks.

Perekond

Ertshertsog Franz abiellus 30. märtsil 1830 Baieri printsess Adelgundega. Laulatus toimus Münchenis ning abielupaar jõudis Modenasse 16. aprillil. Nende auks etendati Gaetano Donizetti ooper "Elisir d’Amore".^[1] Neil sündis tütar Anna Beatrice, kes suri aga aasta pärast sündi.