Hüüru

Hüüru on küla Harju maakonnas Saue vallas, Tallinna–Paldiski tee ääres.

Hüüru
Pindala: 13,0 km² (2020)[1]
Elanikke: 446 (31.12.2021)[2]
EHAK-i kood: 1975[3]
Koordinaadid: 59° 23′ N, 24° 32′ E

Varasemad nimekujud: Hyrenkylle (1535), Hürküll (1684), Hüür, Hüüro (1732)

Külas asusid Hüüru mõis ja Laabi karjamõis.

Ajalugu

• 1219. vallutas Taani kuningas Valdemar II Tallinna ja suure osa Põhja-Eestit.
• Aastaks 1241 pandi ristijatelt (kokku 5 munkade gruppi) saadud andmetest kokku Taani hindamisraamat – Liber Census Daniae, kus olid kirjas külad Põhja-Eesti territooriumil, sealhulgas ka Hüüru küla (tollase kirjapildi järgi HIUCENKYLAE). Hindamisraamatu üks grupp kirjeldas keskmiselt 12 küla, selles grupis, mis Hüürus käis, osutus suurimaks Pääsküla 20 adramaaga ja väiksemaks Tänassilma 3 adramaaga. Hüürus oli 10 adramaad (1 adramaa ~8 ha). Karja- ja heinamaad kuulusid tollal kogu külale.
• Pärast Jüriöö ülestõusu (1343–45) müüs Taani Eesti alad Saksa ordule, Hüüru küla maad kuulusid Rosenitele, kes hiljem need edasi pantisid.
• Hüüru veskit on mainitud aastast 1557 seoses üleminekuga Tallinna komtuuri valdusse, hiljem Blasius Hochravele koos juurde kuuluva 2 adramaaga. Enne Põhjasõda elasid küla ja mõis eraldi ehk eri omanike all.
• Pärast Liivi sõda (1558–83) läks Eesti ala Rootsi kuningriigi alla, paljud mõisad riigistati, enamasti jäid rentnikeks endised mõisnikud.
• Enne Põhjasõda laastas Eestit veel näljahäda, lisaks siis sõda ja katk, nii et Harjumaal hävis 84% elanikest.
• 1712. aasta loenduse aluses elas Hüürus 20 meest, 18 naist, 10 hobust, 5 härga ja 7 lehma. Kuna tsaar Peeter I põlistas balti aadli privileegid ja katk oli teinud oma töö siis liideti külamaad mõisamaadega.
• Rahvaarv hakkas pärast sõda kasvama nii sisserände mõjul kui ka seetõttu, et katkust pääsesid noored ja tugevad, kes lõid uued pered.
• 1725. aastal elas Hüürus juba 72 inimest (võrdluseks Murastes 51, Keilas 341)
• 1816. aastal loodi talurahva seadusega vallad, Hüüru kuulus Harku valla alla, talupoegadele anti liignimed ja lõpuks algas ka talude päriseks ostmine.
• 1886. asutati Harku vallakooli juurde Harku raamatukogu.^[4] Siis oli seal ligikaudu 400 raamatut. Esimesed raamatukoguhoidjad olid kooliõpetajad M. Rahamägi, A. Hammer, L. Sommer. Harku raamatukogu nimi on olemas nii Eestimaa, Liivimaa kui ka Peterburi kubermangu raamatukogude nimekirjades.
• 1912. aastal oli Perekonnalehe andmetel oli raamatukogus üle 900 köite.
• Enne Esimest maailmasõda Eestis ehitati Hüüru juurde Peeter Suure Merekindluse Harku sõjaväelinnak ja Peeter Suure Merekindluse Hüüru patarei^[5]
• 1926. aastast tegutses raamatukogu Harku avaliku raamatukogu nime all. Harku raamatukogu asus Harku vanas koolimajas, olgugi et Harku kool 1920. aastatel Hüüru mõisa kolis.
• Pärast teist maailmasõda oli raamatukogu Harku vallamaja hoones, mis on praegu Hüüru hooldekodu majaks.
• Vallad likvideeriti pärast teist maailmasõda, asemele tulid külanõukogud ja mõisas asus Harku Küla TSN Täitevkomitee 1947–1975
• 1969. aastal püstitati Tallinna–Paldiski tee äärde 1941. aasta lahingute mälestusmärk, tankitõket meenutaval betoonist püramiidil oli tekst „Siin rajasid tallinlased 1941. aastal kaitseliini võitluseks Saksa fašistlike vägede vastu“.

  

  Mälestusmärk Tallinna–Paldiski maantee ääres. Monument lammutati 27. septembril 2023

• 1970. elas külas 189 inimest ja küla piirkonnas oli külanõukogu, Harku haigla, apteek, sidejaoskond, algkool ja raamatukogu.
• Hüüru külanõukogu alla kuulusid kolhoosid “Kakumäe kalur", "Sangari", "Lembitu", "Bolseviku", "Kindluse" ja "Koidu", Karjaküla, Vääna osakond ja Saue sovhoosi Harku osakond.
• 1977. aastast alates kuulus Hüüru küla Saue külanõukokku.
• 1987. aastal elas külas 208 elanikku.

Vaata ka

• Harku–Rannamõisa tee
• Laagri–Harku tee
• Hüüru sild
• Hüüru mõisa sild