Peeter Suure merekindlus

From Wikipedia, the free encyclopedia

Remove ads

Peeter Suure merekindlus (vene keeles Морская крепость Императора Петра Великого) oli osa Peterburi merekaitse rannikupatareide ja maismaakindlustiste vööndist, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ja nende vahelistele saartele aastatel 1912–1918.

Nimetused:

  • eestikeelse täistõlkena "Keiser Peeter Suure merekindlus"
  • eesti keeles venepäraselt vahel ka "Imperaator Peeter Suure merekindlus"
  • vene keele vanapärases kirjaviisis Морская крѢпость Императора Петра Великаго
  • vene keele uues kirjaviisis Морская крепость Императора Петра Великого
Remove ads

Eellugu

Merekindluse rajamise vajadus ja taust

20. sajandi algul piirdus Peterburi kaitse Kroonlinna tõrjesüsteemiga – patareid Kotlini saarel ja selle lähedal (Viaporis). Lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (1904–1905), eriti aga rünnak Port Arturile sundis Venemaad vaatama üle oma riigikaitsekavasid. Jaapanlaste edu tagas kaitseehitiste kaitstavale objektile liiga lähedal asumine. Port Arturi kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus.

Uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz juhtimisel arendati energiliselt merejõude. 1907. aastal tegi keiser Nikolai II vastava korralduse asuda välja töötama Soome lahe kaitsekava.[1]

Soome lahte sissesõitu takistavate miinitõkete ja laheäärsete lahest läbisõitu kontrollivate rannakaitsekahurite vööndiga sooviti kaitsta Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi võimalike vaenulike laevastike rünnakute eest. Kaitse põhirõhk oli Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Kaitsepiirkonna ehitamise ajal suurendati miinivälju kaitsvate rannikupatareide hulka ja Balti laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna loodud Peeter Suure Sadamasse.[2]

Planeerimine

Soome lahe kaitsekava nägi ette seniste kindluste relvastuse moderniseerimist ja kaitsevööndi lääne poole nihutamist. Kroonlinna kindluses rajati patareid Inosse ja Krasnaja Gorkasse.[3]

Lahe keskosa planeeriti uus positsioon Tallinna-Porkkala liinil, kust Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas.[3] Kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser heaks alles 16. novembril 1911.

Esialgne kaitsekava valmis 1907. aastal. Ehitus loodeti valmis saada kümne aastaga, Eesti osa 31. detsembriks 1917. Uue operatiivbaasi tarvis pidi valmima 1916. aastaks suur sõjasadam Muuga lahel, kuid peagi otsustati see viia üle Tallinna lahele. 1909. aastal alustati projekti rahastamist. Tallinna-Porkkala kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser Nikolai II heaks alles 16. november 1911.

Peagi avastati, et Peterburi kaitsmiseks ei piisa vaid olemasolevatest kindlustistest. Ohustatud oli ka Tallinna rajatav mereväebaas, millel puudus maapoolne kaitsevöönd. Ka Lääne-Eesti saared oleks vaenlaste vallutamise järel olnud suurepärane baas jätkuvaks lahingutegevuseks. Nii otsustati kaitseliinide arvu suurendada.[3] Kaitsekava järgi oli ühe, Narva regioonis paikneva varupositsiooni ülesandeks tõkestada eelnevatest positsioonidest läbi murdnud vaenuliku laevastiku tee Peterburini Meriküla-Rankisaari vahelisel alal. Meriküla-Rankisaari varupositsioon, lääne poolt vaadatuna eelviimane, seitsmes positsioon enne pealinna Peterburi. Positsiooni lõunapoolseim patarei rajati Narvast läände, Meriküla piirkonda. Varupositsioonil jäid tööd 1916. aastal lõpetamata.

26. aprillil 1913 anti välja ukaas kaitsepositsiooni rajamiseks, mis oli jaotatud kolmeks sektoriks: Lõuna- (Eesti), Põhja- (Soome) ja Meresektor.

Merekindluse lõunasektor Eestis jagunes kaheks:

Remove ads

Ehitamine

Tööde kulg

Ehitustöid alustati 1911. Tükipealse poolsaare, Väikese Paljassaare ja Tallinna reidi vahelisele alale rajatavale Peeter Suure Sadamale pani 1912. aastal nurgakivi keiser Nikolai II.

Soome lahe ümbrusse ehitati uusi ranniku- ja õhutõrje suurtükipatareisid, varjendeid, kaitsekraave, raud- ja maanteid, sildu, sõjaväelinnakuid, arsenale, ladusid, aedlinnu..[2] Ehitamise käigus tekkis võimude ja maaomanike vahel maade võõrandamisega mitmesuguseid õiguslikke probleeme, mis hiljem tuli Eesti Vabariigil ära klaarida..[4] Maa- ja mererinde projekteerijate vahelise nõrga koostöö tõttu toimunud valearvestuste tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3–7 km kaugemale:

Thumb
Soome lahe kaitseplaan 1917. aastal

Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu 1918. aastal jäi osa kindlustistest lõpetamata.

Tööjõud

Tööjõuna kasutati sõjaväelasi, kohalikke inimesi, Venemaalt palgatuid[5] ja Saksa sõjavange. Saksa sõjavangilaagreid oli Esimese maailmasõja alguse järel Tallinna ümbruses kolm: Pääsküla sõjavangilaager andis ka nime tänapäevasele Laagri asumile; Alliku sõjavangivangilaager asus Allikul ja seal kinnipeetud tegelesid Pääsküla positsiooni väljaehitamisega; kolmas sõjavangilaager asus Rahumäel.

Remove ads

Merekindluse ülemad

Quick Facts Riik, Haru ...

18. veebruaril 1918 alustasid saksa sõjaväeüksused kogu Idarindel jälle sõjategevust ja liikusid paaniliselt taganevate vene armeede jäänuste kannul sisse Eesti territooriumile. Eestimaa Täitevkomitee ja Tööliste-Soldatite Nõukogu kõrvalas ja vahistas kindluse komandandi P. Izmestjevi ja kindluse juhtimise võttis enda kätte kolleegium, mis moodustati 19. veebruaril: 1) Tallinna Tööliste-Soldatite Nõukogu, 2) Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, 3) Punaarmee Staap ja 4) mereväe esindajatest. 25. veebruaril 1918 langes Keiser Peeter Suure merekindlus ja Peeter Suure sõjasadam sakslaste kätte ning keskpäeval lahkus Baltimere laevastik reidilt suunaga Helsingi.

Peterburi merekaitse üldine ülesehitus

Thumb
Venemaa keisririigi Läänemere ja Soome lahe ääresete alade kaart 1915. aastast

Peterburi kaitsel oli neli põhipositsiooni (•) ja erinev arv tiibpositsioone (neid ei käsitleta eri maades üheselt ja nende koguarvus pole veel jõutud ühtsele kokkuleppele):[9]

Eelpositsioon

Peterburi merekaitse Eelpositsioon asus Tahkuna-Hanko liinil.

Eelpositsiooni Põhjatiib asus Russarö saarel Soome rannikul mõned miilid Hanko poolsaarest, kus paiknesid kolm kahetorulist rannapatareid
Eelpositsiooni Lõunatiib oli aga Tahkuna-Lehtma joonel Hiiumaal põhjarannikul ja Dirhamis:

Peapositsioon

 Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse peapositsioon

Tallinna ümbritsenud kolm kindlustatud liini (eelpositsioon, Peeter Suure merekindluse mererinde ja Turu-Ahvenamaa positsioon) pidi takistama vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida.[2]

Kindluse staap

Kindluse peastaap ja juhtkonna elamu[13] asus hoones Pikk tänav 61 ja Pagari tänava 1 hoone oli merekindluse juhtkonna elamu.

Merekindluse raadiojaam asus Saue lähedal, praeguse Alliku küla territooriumil, Allika tee 13.[14] Alates Eesti Vabariigi algusaegadest raadiojaama ei kasutatud, 1921 – 1974 töötas selles hoones Saue algkool.

Mererinne

 Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse Tallinna mererinne

Mererindeks (vene k. приморский фронт) nimetati kindluseala lõunasektori, s.t. Eestis paikneva osa, rannakaitselist lõiku. See koosnes patareidest Tallinna lähedastel saartel ja neemedel, staabist, raudteesüsteemist, sideobjektidest, ladudest, ehitusjõududest jne ja selle moodustasid Pakri, Suurupi ja Viimsi poolsaarel ning Kakumäel, Aegnal, Naissaarel, Väike-Pakril ja Paljassaarel paiknenud rannakaitsepatareid.[15]

Maarinne

 Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse maarinne

Venemaa Balti laevastikus oli 1917. aastal kokku üle 700 sõja- ja abilaeva 100 000 mereväelasega, lisaks allus laevastikule 70 000 maaväelast, kes olid rannakaitses Eestis ja Soomes.[17] Merekindluse maarinne kaitses piirkonda maismaalt (lõunast) tuleva võimaliku ründe eest. Maarinne (vene k. сухопутный фронт) koosnes kaitseliinidest, mille välisserv jooksis kaarena Türisalu-Humala-Pääsküla-Saku-Sausti-Maardu joonel ümber Tallinna. Jagunes omakorda kolme kaitsevööndisse.[15] Merekindluse projekt kiideti heaks 1913, millal algasid ka ehitustööd, kuid valmisid maismaaja kaitseehitused vaid osaliselt, peamiselt I ja II kaitsesektoris: üks vähestest positsioonidest, mis projektijärgses mahus valmis, oli Pääsküla paenõlvale rajatud – kaitsepositsioon nr 6.

Tallinna maarinde territooriumi diameeter oli umbes 45 versta. Maarinne ei olnud pidev kaitserajatiste liin, vaid kaitserajatistena oli kavandatud kümme põhipositsiooni fortide, suurte betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelitega, patareide ja kasarmulinnakutega. Põhipositsioonide vahelõikudesse oli projekteeritud üheksa kindlustatud punkti, mille moodustasid väikesed, sageli puidust varjendid, kaitse- ja ühenduskraavid. Maarinde suurtükiväe relvastamisel kasutati ka sõjategevuses austerlastelt ja sakslastelt saadud trofeesuurtükke: 9″ rannakaitse- ja 8″ kindlusemortiire, 240 mm jaapani kahureid ja mortiire, 6″ välimortiire, 150 mm saksa ja austria haubitsad, 120 mm austria kahureid, 105 mm jaapani kahureid, 100 mm saksa haubitsaid, 90 mm austria ja saksa kahureid ning 76,5 mm austria kahureid.

Merekindluse maarinde moodustasid Tallinna kindlustatud rajooni PSM garnisoni kuulunud 23. jalaväediviisi 118. jalaväediviisi: 469. Arzamassi jalaväepolk (469-й пехотный Арзамасский полк), 470. Dankovi jalaväepolk (470-й пехотный Данковский полк), 471. Kozelski jalaväepolk (471-й пехотный Козельский полк), 472. Masalski jalaväepolk (472-й пехотный Масальский полк) jm väeosad. 118. jalaväediviisi jalaväepolgud formeeriti 1916. aastal Venemaa Ivanovo-Voznessenski ja teiste selle piirkonna tekstiilivabrikute kvalifitseeritud töölistest, kes streikide tõttu jäeti ilma ajapikendustest mobiliseerimisel. Polgud olid formeeritud senise 4 pataljoni asemel 3-st pataljonist. Veebruarirevolutsiooni järel kaotasid üksused korra ning merekindluse staap suunas 470. Dankovi jalaväepolgu Kasarijõe ja 472. Masalski jalaväepolgu Kuressaare piirkonda.

Maarinde I kaitsesektor

Thumb
Türisalu-Naage positsiooni rooduvarjend

I Kaitsesektor asus Tallinnast läänes ehk Suurupi-Vääna-Humala piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: kolm jalaväepataljoni; kuus patareid kuuetolliseid (") suurtükke – 24 tk; kaks patareid 4,25" suurtükke – kokku 8 tk; üks patarei 3" suurtükke, kokku 4 tk.

Algselt tehtud valearvestuste tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3–7 km kaugemale, I kaitsesektori positsioonid ehitati seniselt Viti–Kodasema joonelt - Türisalu–Humala joonele;

  • Maarinde väline kaugema perimeetri Türisalu-Naage positsioon, ulatusega u 4x1 km[18] oli allutatud Humala positsiooni juhatusele. Positsioonil oli üks rooduvarjend,[19] Naage külas. (tänapäeva Naage küla Harku vallas)
Thumb
Humala positsiooni rooduvarjendi nr 1 sisevaade
  • Maarinde I kaitsesektori Humala positsioon[20] Humalas Harku vallas.[21] Humala positsioonil asusid 1916. aastal valminud rooduvarjendid nr 1,[22] 2 ja 3, iga varjend mahutas ca 120 meest. Rooduvarjendi pikkus on ca 30 meetrit, laius ca 9 meetrit, süvendi pikkus 60 meetrit. Rooduvarjendite ees asusid kaevikuliinid koos ühenduskraavide ja betoonist rajatud jao varjenditega. Varjendite ühendamiseks rajatud maa-alused tunnelisüsteeme oli kaks, pikkusega 460 m ja 900 meetrit, tunnelite omavaheline ühendamine jäi pooleli. Humala positsioonile rajati Liiva–Vääna raudteeliinilt kitsarööpmelise raudtee harutee.
  • Maarinde I kaitsesektori Vahiküla positsioon[23]
Thumb
Alliku positsiooni rooduvarjend, Põllu tee ääres
  • Maarinde I kaitsesektori algne, Viti positsioon[24] nr 1 ehk "A", Viti küla (Vana-Aiba juures ja Vääna-Viti mõisakeskmest u 250 m lõuna pool), kus positsioonil asus ka tegevust koordineeriva keskusena[25] PSM maa- ja mererinde vahelise komandokeskuse staabiblindaaž, vaatlusplatvormiga ja ligikaudu 250 m tagapool paiknev Peeter Suure Merekindluse komandokeskuse ohvitseride eluvarjend[26] ja positsiooni rooduvarjend[27]. Positsiooni nr 1 lähedale ehitati kindlusraudtee raudteeharu Sõrve–Suurupi raudteeliinilt. Tänapäeva Viti Harku vallas
  • Maarinde I kaitsesektori[28] Peetrimõisa positsioon, Peetrimõisa kõrgendikul ja Alliku positsioon[29]
  • Maarinde I kaitsesektori Vääna positsioon ja Liiva–Vääna raudteeliinilt kitsarööpmelise raudtee Vääna raudteejaam, Vääna sõjaväelinnakuga[30]
  • Maarinde I kaitsesektori Liikva positsioon[31] nr 2 ehk "B", jäi samuti välja ehitamata, positsioonile suundus Vääna raudteeliinilt raudteeharu.
  • Maarinde I kaitsesektori Vatsla positsioon nr 3 ehk "V"
  • Maarinde I kaitsesektori Kodasema positsioon
  • Maarinde I kaitsesektori Rannamõisa positsioon
  • Maarinde I kaitsesektori Tabasalu positsioon
  • Maarinde I kaitsesektori Ellernhofi positsioon
  • Maarinde I kaitsesektori Harku positsioon, Tallinna–Paldiski maantee sulustamiseks

Maarinde II kaitsesektor

Thumb
Vääna-Posti positsiooni rooduvarjend nr 5[32]
Thumb
Vääna-Posti positsiooni jaovarjend[33]

II Kaitsesektor asus Tallinnast lõunas ehk Vääna-Posti-Pääsküla-Raudalu piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: viis jalaväepataljoni; kuusteist suurtükipatareid 6" suurtükke – kokku 64 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk;

Pääsküla positsioon koosnes 6 rooduvarjendist ja neid ühendanud ühendus-[46] ja drenaažitunnelitest, need tunnelid olid vajalikud väeüksuste varjatud liikumiseks ühest osast teise. Kaitsepositsiooni eesmärk oli Tallinna–Haapsalu raudtee ja Tallinna–Pärnu maantee sulustamiseks, positsiooni kirdepoolne tiib pidi sulgema ka vastase võimaliku liikumise üle Pääsküla raba Nõmmele.[47] Positsiooni juurde kuulus ka ühesuurtükilise 280-mm Kivimäe patarei kahurialus (suurtükk jäi kohale toimetamata) ja suurtükipositsioon[48] ning Pääsküla positsiooni komandovarjend ja tagalapatarei positsioon.[49] Pääsküla positsiooni komandandi elamu[50] asus Külvi tänav 14 (tänapäeval Tallinna Piiri Lasteaed). Pääsküla kaitsepositsioonile tuli kitsarööpmeline raudteeharu Pääsküla kindlusjaamast. Pääsküla positsiooni asukoht tänapäeva Tänassilma küla, Saku vallas (59° 20′ 34″ N, 24° 36′ 22″ E), Vana-Pääsküla positsiooni asukoht, tänapäeva Laagri aleviku serval[51]
  • Maarinde II kaitsesektori positsioon nr 7 ehk Peeter Suure merekindluse Männiku positsioon, kaitseliini kaevikuridade ning betoonist rühmavarjendid asusid juba 100–150 m Männiku raudteejaamast lõuna pool. Männiku positsiooni eesliin oli kilomeeter kaugemal, Tallinna–Viljandi raudteeliini ja Männiku raba vahelisel alal;
  • Maarinde II kaitsesektori positsioon nr 8 Raudalu ja Saire küla alal ning jagunes omakorda kaheks lõiguks: kindlustatud punktiks Männiku raba ja Viljandi maantee vahel ning kindlustatud punktiks Viljandi maanteest idas. Positsiooni moodustasid kaevikuliinid ja ringkaitselised positsioonid. Positsioonil oli olemas raudteeühendus haruteega Liiva raudteejaamast.
  • Maarinde II kaitsesektori Tammemäe positsioon Saue ja Saku vahel Juuliku lähedal, Pääsküla positsiooni nr 6 eelkaitsepositsioon. Positsioonil oli olemas raudteeühendus haruteega Männiku ja Saku raudteejaama vaheliselt lõigult.
  • Maarinde II kaitsesektori Saku positsiooni eesliinikaevikud ulatusid peaaegu Saku õlletehase tööliselamuteni ja ehitati Männiku positsiooni nr 7 kaugemale nihutamisel Männiku laskemoonaladudest.
  • Maarinde II kaitsesektori Nõmme positsioon asus Nõmme küla – Tallinna–Saku tee ristmikust Vääna jõe pool, positsiooni ja Nõmme küla juurde ehitati raudteeharu ning moodustati kindluseraudtee Nõmme-Lõuna raudteepeatus (vene k. Немме-Южное).
  • Maarinde II kaitsesektori Sausti positsioon ringkaitseliste kaevikutega ja jaovarjenditega.

Maarinde III kaitsesektor

III Kaitsesektor asus Tallinnast idas ehk Lehmja-Rae-Muuga piirkonnas (kindlustustevöönd hävis peamiselt aastatel 1920–1939, kui ehitused anti tsiviilomandusse ning seoses uue Tartu maantee rajamisega), kaitsesektori koosseisu kuulusid: neli jalaväepataljoni; neli patareid 6" suurtükke – kokku 16 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk.

Merekindluse õhusõidu rood ja lennusalk

Peeter Suure merekindluse koosseisus oli ette nähtud Peeter Suure merekindluse õhusõidu rood (Крепостная воздухоплавательная рота) ja üksik lennusalk (Отдельный крепостной авиационный отряд).

Lennusalga asukohaks valiti Lasnamäel juba kasutatud platsidest veidi ida poole jäänud Tallinna jalaväepolkude lasketiir. 1916. aasta kevadeks oli tiiru linnapoolsesse serva püstitatud neli puitangaari, Narva maantee poolsesse külge pommikelder ja bensiinihoidla. Lasnamäe lennuvälja nurgas paiknes teenistushoone, kus olid puidu- ja remonditöökoda, ladu ning torniga valvurimaja. Ülemiste raudteejaamast oli Lasnamäe lennuväljani rajatud raudteeharu. Meeskond elas lennuväljast veidi eemal, praeguse Lauluväljaku kõrvale jäävas ja tänaseni säilinud rekvireeritud kahekorruselises puitmajas.[60] Tallinna lahe poole jäänud Põhja Paberi- ja Puupapivabriku direktori Emil Fahle rekvireeritud suvemajas, Narva maantee 87 asusid Peeter Suure merekindluse lennusalga staap ja ohvitseride kasiino. Rajatud lennuväljal algasid lennud 1916. aastal. 1917. aasta 2. juulil määrati Tallinna Peeter Suure merekindluse maalennusalga ülemaks John Girard de Soucanton, kes ülendati 10.09.1917 alamleitnandiks.

Merelennukite baasiks pidi saama Lennusadamas asunud ja 1917. aastal poolelijäänud angaar, merelennusalk kasutas ajutise baasina Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama.

18. veebruaril 1918, kui Saksa üksused ka Saaremaalt üle jää ning alustasid Eesti mandriosa hõivamist, Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama merelennusalk hävitas oma lennukid ja võttis suurema osa muust varast kaasa, Lasnamäel asunud Peeter Suure merekindluse lennusalk jättis kõik lennuväljale maha, vaid meeskond evakueerus.

Remove ads

Ehitised

Laskemoonalaod

---

  • Keiser Peeter Suure merekindluse Viljandi maantee laod, Kalmistu tee 34a, Tallinn
  • Keiser Peeter Suure merekindluse Hiiu laod[63], Pärnu maantee 327b, Tallinn

Maarinde üksused

3. kindluse suurtükipolk, Nõmmel/Keilas[64]
4. kindluse suurtükipolk, ülem alampolkovnik M. M. Konokotin, koosnes 8 roodust, milles 17 suurtükiväepatareid:
  • 1. rood. Patarei nr 152, mille relvastuses 4 77 mm kaliibriga Saksa päritolu kahurit, patarei nr 153, milles 3 15 cm kaliibriga Saksa päritolu kahurit, patarei nr 154, milles 4 10,5 cm kaliibriga Saksa päritolu haubitsat
  • 2. rood. Patarei nr 162, mille relvastuses 4 10,5 cm Saksa päritolu haubitsat, patarei nr 164, milles 4 kuuetollist välimortiiri
  • 3. rood. Patarei nr 172, mille relvastuses 4 77 mm Saksa päritolu kahurit, patarei nr 173, milles 4 kuuetollist välimortiiri
  • 4. rood. Patarei nr 181, mille relvastuses 4 75 mm kaliibriga Saksa päritolu kahurit, patarei nr 182, milles 4 kuuetollist kindlushaubitsat
  • 5. rood. Patarei nr 192, mille relvastuses 4 kuuetollist välimortiiri, patarei nr 163, milles 4 10,5 cm Saksa päritolu haubitsat
  • 6. rood. Patarei nr 201, mille relvastuses 4 77 mm Saksa päritolu kahurit, patarei nr 202, milles 4 kuuetollist välimortiiri
  • 7. rood. Patarei nr 211, mille relvastuses 4 10,5 cm Saksa päritolu haubitsat, patarei nr 212, milles 4 15 cm Saksa päritolu haubitsat
  • 8. rood. Patarei nr 221, mille relvastuses 4 77 mm Saksa päritolu kahurit, patarei nr 222, milles kuuetollist kindlushaubitsat.

Linnakud

Thumb
Peeter Suure Merekindluse Harku sõjaväelinnaku komandandimaja, Hüüru küla Altmäe tee 1
  • Peetri aedlinn, tänapäeva Pääskülas Nõmme linnaosas
  • Peeter Suure Merekindluse Harku sõjaväelinnak (Hüüru küla), kus on säilinud ümber nelinurkse paraadplatsi asuvad sõjaväelinnaku kompleksi ühekorruselised hooned: kasarmu[65] - Altmäe tee 6), komandandimaja[66] - Altmäe tee 1) ja ohvitseride elamu[67] - Altmäe tee 3, saun-pesumaja-leivatöökoda (majandushoone[68] - Altmäe tee 8, jääkelder[69] - Altmäe tee 5.
  • .
  • Peeter Suure merekindluse hospidal asus Tallinnas Kalamajas, praeguse Maleva põigu piirkonnas.

Liiklussooned

Kindlusraudtee

Thumb
Nõmme-Kindluse jaamahoone. Vääna tänav 17

Maa- ja mererinnet ning varustusladusid ühendas 750 mm kitsarööpmeline kindlusraudtee.[70] Keskus oli Nõmme-Kindluse.[15] 1919. aastaks oli arvel 106 km raudtee peateid, koos haruteedega oli rööpaid Tallinna merekindluses 263 kilomeetrit.[71][72]

 Pikemalt artiklites Liiva–Vääna raudtee ja Liiva – Nõmme-Väikse raudtee

Peeter Suure merekindluse kitsarööpmelise raudtee peajaam oli Nõmme-Kindluse raudteejaam. Liiva ja Rahumäe kitsarööpmelise jaama vahel asus viadukt üle Tallinna–Keila laiarööpmelise raudtee. Liiva – Nõmme-Väikse raudteelõigu äärse Rahumäe raudteejaama juurest algas harutee, mis viis Koplisse, Tondile ja Mustamäele[73]. Liiva–Vääna raudtee harutee viis ka üle Harku raudteejaama Suurupi poolsaarele, kus asus Peeter Suure merekindluse peapositsiooni rannakaitsepatareid. Lääne–Harjumaale ehitati aastatel 1912–1917 Nõmme–Suurupi, Suurupi–Viti, Harku–Alliku–Peetri, Vääna–Türisalu, Sõrve–Vääna–Humala raudteeliinid.

Vt. Kitsarööpa tee kergliiklustee Nõmmel, mis on rajatud endise Peeter Suure merekindluse kompleksi kuulunud kitsarööpmelise kindlusraudtee tammile. Tee kulgeb Männiku teest Tähetorni tänavani.[74] Pärast Vabadussõda otsustati suurem osa kindlusraudteest üles võtta ja kasutada ära mujal. Ainsana säilitati kindlusraudtee osadest selle peaharu ehk Liiva–Vääna raudtee, millest arvati olema kasu ka tsiviilkasutuses.[75]

Thumb
Iru raudteesilla varemed

Paljassaare kindlusraudtee sai alguse Paljassaare poolsaare Katariina kailt ja suundus Suur-Paljassaare poolsaare tipus asunud suurtükipatareideni ja miiniladudeni.[76]

Lasnamäe–Iru raudteeliin ühendas maarinde idapoolseima tugipunkti Irus kindluse raudteevõrguga Lasnamäe (Dvigateli) kitsarööpmelisest raudteejaamast. Lasnamäe jaamast läks 12. (Iru) positsioonini viiv raudtee kirdesse, hilisemast sõjaväelennuväljast põhja poolt mööda ning Vana-Narva maanteega rööbiti ida poole. Väo mõisa juures läks üks haru loodesse, Pirita-Kose haubitsapatarei juurde. Peaharu läks läbi ühe sõjaväelinnaku (praeguse Iru hooldekodu kohal) üle Pirita jõe ning hargnes kaheks – põhja poole, linnaku teise osa ja tulevaste kindlusehitiste juurde ning lõuna poole, Lagedi mõisa kandis oleva patarei juurde. Üle Pirita jõe ehitati raudtee üleviimiseks Iru raudteesild.[77]

Thumb
Aegna kindlusraudtee tammid[78]

Väljaspool Tallinna rajati ka kitsarööpmelise kindlusraudtee liinid:

Eriotstarbelised maanteed

Kindlustatud territooriumile rajati munakiviteid. Sillutuseks kasutati mererandadest hangituid väikesi munakive. Säilinud on teelõigud Harku–Vatsla, Pühaküla–Alliku, Jõeküla–Kakumäe, Viimsi poolsaarel[86], Klooga maanteelt (vanalt trassilt) Suurupi rannapatareidesse[87] ja Võiküla munakivitee Väinamere positsioonil Muhul.

Turu–Ahvenamaa positsioon

 Pikemalt artiklis Turu-Ahvenamaa positsioon

Kindlusvöönd riivistas Põhjalahte ning takistas Soome edelaosa vallutamist. Julgestas eel- ja peapositsiooni kaguserva. Staap asus Turus. Ehitustööd positsioonil algasid 1916. aastal.[88] Patareid ehitati kokku kümnel saarel ja neisse paigutati 37 suurtükki.[89]

Väinamere positsioon

 Pikemalt artiklis Väinamere positsioon

Väinamere (Moonsundi) ehk Muhu väina kindlustatud positsioon[90] (vene keeles Моонзундская укрепленная позиция) kulges Eestimaa kubermangus Hiiumaalt Sõrve säärde ning sealt üle Muhu ja Vormsi mandrialadele, hõlmates ka Haapsalu linna, Rohuküla sadama ja Virtsu poolsaare. Positsiooni ülem[91] oli admiral Dmitri Svešnikov, staabiülem oli Nikolai Reek. Positsiooni koosseisus olid lisaks 107. jalaväediviisi väeosadele:

Thumb
Väinamere positsioon
Lisaks rannapatareidele kavandati Hiiumaa rannikule kaevikusüsteemi kolm lõiku, kuid neid ei jõutud täielikult valmis ehitada: 1. Lehtma sadamast Paope külani; 2. Paope külast Mardihansu külani; 3. Mardihansu külast Emmaste mõisani

Väinamere positsiooni rannapatareide kaitseks asutati 1916–1917, 75-mm õhutõrjepatareid: 8 õhutõrjepatareid ja 3 kuulipildujakomandot sh. Kihelkonnal, Kuressaares ja Rohukülas. Positsiooni kaitseks oli BL lennuväe- ja abiüksused: kaks lennusalka (lennubaas, Papisaare lennusadam, vaatluspostid ja 12 lennukit) Kihelkonna lähedal; kaks lennusalka (12 lennukiga) Sõrve säärel; üks lennusalk (6 lennukiga) Kuressaare linna juures ja üks lennusalk (6 lennukiga) Virtsu poolsaarel. Lennubaasid ja vaatluspostid asusid Tahkunal ja Kõpu poolsaarel Hiiumaal.

Lennusadamad

PMS positsioonide koosseisus olid ka lennusadamad: Saaremaal Papisaare lennusadam (58° 21′ 58″ N, 21° 58′ 54″ E), Kuressaare ja Sõrve poolsaare Sääre lõukas, Hiiumaal Kõrgessaare ja Tahkuna lennusadam ning Ruhnu saarel. Eesti läänerannikul olid Haapsalu lennusadam (58° 57′ 43″ N, 23° 31′ 4″ E), Bürgermeistri holmil ja Virtsu lennusadam.

Kura kurgu positsioon

 Pikemalt artiklis Kura kurgu positsioon

Kura kurgu positsioon kulges Liivimaa kubermangus Liivi lahte ümbritseval Kura poolsaarel ja Saaremaal.

Thumb
Rannapatarei nr 43 Saaremaal, Sõrve säärel

Põikpositsioon

Peterburi merekaitse Põikpositsioon jääb Helsingi ümbrusse ja pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist.[89] Suurtükipatareid: nr 45 ja 46 IV-254/45 D Isosaari (rootsi k. Stora Mjölö) saarel, nr 41 IV-254/45 D Rysäkari (rootsi k. Rysskär) saarel, nr 42 IV-254/45 D Katajaluoto saarel, nr 44 IV-254/45 D Kuivasaari saarel, nr 49 IV-254/45 D Itä-Villinki saarel jt.

Remove ads

Relvastus

Thumb
152 mm (6") Canet' suurtükk avatud puitplatvormil
Thumb
(6") 152 mm Canet' suurtükk Krasnaja-Gorka fordis, Kroonlinna positsioonil
Thumb
234 mm (9,2") kahur
Thumb
Peterburi ja Kotlini saar, kus asub Kroonlinn. Kaart aastast 1888
Thumb
Kroonlinna kaitserajatised
Thumb
Suomenlinna kindlustus
  • 305 mm (12") merekahurid. Kaal 446,3 tonni, laskekaugus 28,8 km.
  • 280 mm (11") mere- ja välikahurid
    • Vene välikahur M1877. Kaal 57,4 tonni, laskekaugus 11,7 km.
    • Vene välikahur M1878. Kaal 81,9 tonni, laskekaugus 12,4 km.
    • Vene rannamortiir M1878. Kaal 26,2 tonni, laskekaugus 8,7 km.
  • 250 mm (10") merekahurid.
    • Durlacheri suurtükk, 45 kaliibrine. Kaal 49,3 tonni, laskekaugus 20,5 km.
  • 234 mm (9,2") merekahurid
  • 229 mm (9") mere- ja välikahurid
    • Vene välikahur M1867. Kaal 32,7 tonni, laskekaugus 10,2 km.
    • Vene rannamortiir M1877. Kaal 15,2 tonni, laskekaugus 7,7 km
  • 152 mm (6") mere- ja välikahurid
    • Canet' meresuurtükk. Kaal 19,6 tonni, laskekaugus 13,2 km.
    • Vene kindlusesuurtükk M1877
      • 190-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 4,8 tonni, laskekaugus 8,8 km.
      • 170-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 3,1 tonni, laskekaugus 6,8 km.
    • Vene kindlusesuurtükk M1904
      • 200-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 5,4 tonni, laskekaugus 12,1 km.
    • Schneideri/Vene raskehaubits M1909. Kaal 2,4 tonni, laskekaugus 7,7 km.
    • Vene rannamortiir M1909. Kaal 2,8 tonni, laskekaugus 8,7 km.
  • 150 mm (5,9") välikahurid
  • 130 mm (5,1") merekahurid
  • 120 mm (4,7") merekahurid
    • Vickersi kahur (toodetud Obuhhovi tehases). Kaal 11,1 tonni, laskekaugus 13,9 km.
  • 107 mm (4,2") välikahurid
    • Vene kindlusesuurtükk M1877. Kaal 2,5 tonni, laskekaugus 9,6 km.
    • Vene patareisuurtükk M1877. Kaal 1,2 tonni, laskekaugus 5,3 km.
  • 102 mm (4") merekahurid
  • 77 mm suurtükk
  • 76 mm (3") välikahurid
  • 75 mm õhutõrjekahurid
    • Mölleri õhutõrjesuurtükk
  • 57 mm merekahurid
  • 47 mm õhutõrjekahurid,[94].[95][96]
Remove ads

Kindluse tegevus

Esimeses maailmasõjas

 Pikemalt artiklites Operatsioon Albion ja Moonsundi lahing
 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Läänemerel ja Lääne-Eesti saarestikus
 Pikemalt artiklites Muhu väin ja Moonsundi arhipelaag

Merekindluse lõpp

Pärast 1917. aasta rahutusi tehti kindlustuses ainult hädavajalikke töid, veebruaris 1918 seiskusid tööd täielikult. Tõsisemat vastupanu sakslastele osutada ei suudetud. Enne sakslaste sissetungi õhiti osaliselt patareisid, põletati kasarmuid, purustati mitmeid ehitisi. Merekindluse arhiiv evakueeriti 1918 Venemaale, kuid Eestisse jäi umbes 1/5 kogu materjalist.

Eesti Vabariigis

Eesti Vabariik merekindlust endisel suurel kujul ei vajanud, kuid osa rajatisi korrastati ja võeti siiski kasutusele. Patareidest säilitati Naissaare, Aegna, Suurupi ja Viimsi ning lõhkeaineladudest Männiku. Osa merekindluse relvastusest kasutati Vabadussõjas soomusrongidel.[71]

1920. aastal müüs Eesti Vabariik soodsalt kindluse puithooneid, varjendeid, kaevikuvooderdist, kindluseraudtee liipreid ja rööpaid.[97] Maaomanike võõrandatud maade omandisuhte reguleerimiseks võttis Riigikogu 20. mail 1927 vastu "Peeter Suure merekindluse ja mereametkonna jaoks võõrandatud kinnisvarade korraldamise seaduse" (RT 1927, 65,54). Lahenduseks olid nii maade väljamaksmine kui ka vahetus. Sellega tegeleti kuni 1940. aastani.[4]

Nõukogude Liidus ja Teises maailmasõjas

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal, võeti seni kasutuses olnud kindlustused Punaarmee poolt üle. Osaliselt leidsid need koos juurde rajatud ehitistega kasutust ka sõja päevil 1941. aastal.

Remove ads

Tänapäeval

Palju merekindluse Eesti-poolseid ehitisi võeti 1997. aastal muinsuskaitse alla, kuid endiselt on ehitised halvas seisukorras.

Vaata ka

Viited

Kirjandus

Välislingid

Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads
Remove ads