Heidelbergi inimene

Homo heidelbergensis oli üks tähtsamaid liikmeid inimese evolutsioonipuus, kes võib tõenäoliselt olla nii neandertallaste (Homo neanderthalensis) kui ka anatoomiliselt kaasaegse inimese (Homo sapiens) eellaseks.^[1]

Kolmemõõtmelise arvutigraafika abil loodud rekonstruktsioon Homo heidelbergensis'e näost

Esimesed jäljed sellest liigist avastati 1908. aastal Saksamaalt Heidelbergi linna lähedalt. Homo heidelbergensis elas Euroopas; võimalik, et ka Aasias (Hiina) ja Aafrikas (ida- ja lõunaosas). Homo on ladina sõna inimese või mehe kohta ja heidelbergensis on latiniseeritud sõna nimest Heidelberg – linnast Saksamaal, kus esimene Homo heidelbergensis'e fossiil avastati.^[2]

Avastamine

1908. aastal leidis töömees Saksamaal Maueri küla Röschi liivakastist H. heidelbergensis'e tüübi isendi. Selle alalõug oli peaaegu täielik, puudusid vaid eespurihambad ja kaks esimest vasakut mittejuurelist hammast. Lõualuu oli väike, hambad sarnanesid inimese omadega. Saksa teadlane Otto Schoentensack oli esimene, kes kirjeldas isendit ja pakkus välja liiginime Homo heidelbergensis. Hiljem on selle fossiile leitud Prantsusmaalt, Kreekast, Itaaliast, Hispaaniast ja Hiinast. Boxgrove 1 sääreluu leiti 1993. aastal Inglismaa Lääne-Sussexi krahvkonnast Boxgrove'ist. See oli mõlemast otsast näritud, kuid allesjäänud osa põhjal võib öelda, et selle omanik sarnanes tänapäeva inimesega. Hispaania Gran Dolina fossiilid ulatuvad 800 000 aastani ja võivad olla Homo heidelbergensis, teadlased pakuvad välja, et seda liiki võib ka nimetada Homo antecessor ehk inimese eellaseks.^[2]

Evolutsioon

Evolutsioonipuu

Umbes pleistotseeniajastul elanud Homo heidelbergensis't peetakse sageli vaheliigiks. Afrika populatsioonid võisid areneda Homo sapiens'iks Euroopa populatsioonid aga neandertallasteks. Selle tõestas 2016. aastal Antonio Profico, kes avastas kahe liigi vahelise sarnasuse ja tegi kindlaks, et H. heidelbergensis on pärit Aafrikast, mitte Euroopast. See põlvenemine on leidnud ka geneetilist tõestust. ^[2]

Tunnused

Homo heidelbergensis sarnanes välimuselt tänapäeva inimesega rohkem kui tema eellased. Tema ninakuju oli vertikaalsem ja vähem väljaulatuv, otsaesine oli veel küllaltki lame, kuid oluliselt vertikaalsem, mida saab seostada ajumahu kasvuga. 2004. aastal läbi viidud uuringus ilmnes, et Homo heidelbergensis'e ajumaht varieerus nii regiooniti kui ka ajas. Tema ajumaht oli keskmiselt 1206 kuupsentimeetrit isendi kohta, mis kinnitas teooriat, et H. heidelbergensis'tega kaasnes tubli ajumahu hüpe. Homo erectus'e keskmine ajumaht jäi 1000 kuupsentimeetri juurde või alla selle. Lisaks oli neid juba arenenud hüoidne luu, mis teeb võimalikuks kõne. See aga ei tõesta veel rääkimisoskuse olemasolu.

Kehaehituselt olid H. heidelbergensis'ed sitked, aga küllaltki pikad. Emaste isendite keskmine kasv jäi 157,5 cm ja isaste isendite puhul 169,5 cm juurde. Pikima leitud isendi säilmed olid lausa 177 cm pikkuse inimese omad. Nagu näojooned, nii sarnanes ka kehakuju rohkem tänapäeva inimese omaga kui tema eellastel. Kehaehituse puhul on märgatud neil huvitavat kombinatsiooni: osa isendeid oli kitsamate õlgadega, veidi pikemat kasvu, kitsama rinnakorviga ja graatsilisema ehk tänapäeva inimesele omase kehaehitusega, kuid teised olid jässakamad, suurema rinnakorviga ja laiemate õlgadega, sarnanedes sedasi rohkem neandertallasega. Enamik leidudest viitab pigem sarnasustele neandertallase kehaehitusega. Homo heidelbergensis'te kehakarvkate oli vähene nagu ka hilisemal Homo sapiens'il ja Homo neandertallasel.

Homo heidelbergensis'e fossiilide leiuala

Elulaad

Homo heidelbergensis'ed elasid väikestes kogukondades. Nad olid rändava eluviisiga ning oskasid valmistada ja kasutada kivist ja luust tööriistu. Nad pidasid jahti sellistele suurulukitele nagu näiteks hirved, põdrad aga ka elevantidele ja hobustele. H. Heidelbergensis'te puhul on täheldatud toidulaual liha osakaalu kasvu. See viitab strateegiliste jahtivõtete väljakujunemisele. Levinud oli ka korilus, söödi kõiki taimi, mis vastavalt hooajale kättesaadavad olid. On tõenäoline, et jahtimiseks kasutati viskeodasid, seda teooriat toetavad 1994. aasta Schöningbergi odade leid ja jahiloomade fossiilidelt leitud vigastused.

H. Heidelbergensis'ed ehitasid ka juba onne, millel olid läbimõeldud kandekonstruktsioonid ja vihma pidav katus. Kuigi valdavalt rändava eluviisiga, olid kogukonnad hooajaliselt, tõenäoliselt jahiloomade rändest sõltuvalt, ka paiksed. Nende tööriistad olid viimistletumad, teravamad, kitsamad ja sümmeetrilisemad kui nende eellastel. Selline täpsem lähenemine tööriistade valmistamisele ei saa olla ainult välise vaatluse tulem, mida on kinnitanud ka sotsiaalsed katsed tänapäeva inimeste peal, vaid viitavad olulisemalt keerukamale õpetamise viisi väljaarendamisele. On leitud ka sellest ajast pärinevaid kivikildudele või luudele tehtud mustreid, kuid on vaieldav, kas need olid tahtlikult sümboolsed või lihtsalt juhuslikud kriimustused.

Liigi suhtlus ja sotsiaalne elu

Homo Heidelbergensis oli võrreldes varasemate inimlaste liikidega ilmselt suuteline rääkima. Seda võimaldas arenenud keelepiirkond suus ja kõrvade võime eristada ja tuvasta hääli nii, et teiste hääli oleks paremini kuulda.

Heidelbergensis'e inimesed olid võimelised looma ka kunsti või n-ö kirja, mille abil nad teistega sidet pidasid. See kunst võis olla siis erinevad joonistused ja jooned, mille nad värviliste mineraalidega seintele tegid.

Üks huvitav osa Heidelbergensis'e inimeste kultuurist olid matmisrituaalid. Surnukehade matmisel pandi hauda tööriistu. Näiteks on leitud Hispaanias Sima de la Huesoses roosast kvartskivist kirvepea, mis on saanud hellitusnime Excalibur. Samast kohast on leitud ka mitmeid Heidelbergensis'e indiviidide luid.

Kuna Heidelbergensis'e inimese ajumaht oli arenenud ligilähedaseks tänapäeva inimese omaga, siis võiks arvata, et neil oli indiviidide ja gruppide vahel mingisugune hierarhia ja rühmitamine korilasteks ja jahipidajateks. Selles mõttes, et iga indiviid oleks teadnud oma kohta kommuunis, aga kahjuks pole loodud põhjalikku teooriat selle kohta või leitud tõendeid.

Erinevus tänapäeva inimesest

3D-mudel Homo heidelbergens'e koljust ja visuaalist

Erinevused välimuses: H. heidelbergensis olid ilmselt tänapäeva inimesest märgatavalt jõulisem. Aju suurus oli ligilähedane H. sapiens'i omale, võib-olla keskmiselt umbes 1200 cm³ või enam, mis on märgatavalt suurem kui Homo erectus'el. Nad olid meist veidi lühemad, keskmine pikkus jäi kuni 10 cm lühemaks kui seda on tänapäeva inimese keskmine pikkus. Kuigi sarnaselt tänapäeva inimestega oli nende keha karvkate peaaegu olematu. Ehkki H. heidelbergensis'el olid endiselt üsna laiad näojooned, mis meenutasid Homo erectus't, olid nende kulmud vähem väljendunud ja ninad vertikaalsemad. Kuigi otsaesine oli veel võrreldes tänapäeva inimesega lame.

Elulaadi erinevus: seisnes rändamises, tänapäeva inimene on rohkem paikne. H. heidelbergensis'el oli kombeks rännata, kuid sesoonselt paigale jääda ja onne ehitada. Suhtlemine oli neil algelisem, keel ei olnud lõplikult välja arenenud. Kuigi on arvata, et oma ühiskond ja hierarhia juba tekkis.

Heidelbergensis kasutas tuld ja sellega kaasnevat toiduvalmistamise potentsiaaliga üha enam. Teame, et vähemalt umbes 400 000 aastat tagasi kasutasid inimesed tavapärasel viisil tuld. Toidulaud oli pigem loomne, kuid kariloomi ei peetud, pigem kütiti ja saadud liha küpsetamiseks ka kasutati tuld. Tänapäeva inimese toidulaud on rohkem mitmekesine ning vahelduv taimse ja loomse vahel.