Suitsupääsuke

Suitsupääsuke (Hirundo rustica) on pääsulaste sugukonda kuuluv väike rändlind.

See artikkel räägib liigist. Perekonna kohta vaata artiklit Suitsupääsuke (perekond).

---

Suitsupääsuke
Hirundo rustica
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Pääsulased Hirundinidae
Perekond	Suitsupääsuke Hirundo
Liik	Suitsupääsuke
Binaarne nimetus
Hirundo rustica Linné, 1758
██ Pesitsusala ██ Ala, kus pesitseb aasta ringi ██ Talvitusala

Suitsupääsuke

Suitsupääsuke Pennsylvanias

Rahvussümbol

Suitsupääsuke on Eesti ja Sloveenia rahvuslind ning oli aastatel 1962–1964 ka Austria rahvuslind.^[1]

Suitsupääsuke valiti 26. novembril 1962 Tartus Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogia­sektsiooni koosolekul Eesti rahvuslinnuks.^[2][3]

Suitsupääsukest on kujutatud Eesti 500-kroonise tagaküljel ja Sloveenia 2-tolarise mündi reversil.

Süstemaatika

Suitsupääsukese ladinakeelne nimi (Hirundo rustica) pärineb Karl von Linné 1758. aasta teosest "Systema Naturae". Hirundo tähendab ladina keeles 'pääsukest', rusticus aga 'küla-', 'lihtne'.

Eristatakse kuut alamliiki suitsupääsukesi. Neli neist on obligatoorsed rändlinnud, kelle talvitusalad jäävad lõunapoolkerale, ulatudes kuni Kesk-Argentinani, Lõuna-Aafrikasse ja Põhja-Austraaliasse. Alamliigid:

• Hirundo rustica rustica
• H. r. transitiva
• H. r. savignii
• H. r. gutturalis
• H. r. tytleri
• H. r. erythrogaster

Välimus

Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 19–22 cm^[4]. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune.

Sügiseste juveniilsete lindude äärmised tüürsuled on üksnes umbes 1 cm pikkused ja suguküpsetest lindudest heledamad, nende laup ja kurgualune on roostepunakas, puguvööt aga hallikaspruun.^[4]

Suitsupääsukest võib segi ajada roostepääsukesega. Viimasel on küll silmatorkav valge päranipuala, samuti on nende häälitsemine erinev.

Levila ja ränne

Suitsupääsuke on kõige suurema levilaga pääsulane^[5]. Ta on levinud haudelind Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Euroopa ja Aasia isendid talvituvad Lõuna-Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Austraalias, Põhja-Ameerika isendid Lõuna-Ameerikas.

Enne sügisrännakut koonduvad nad suurtesse parvedesse, veetes aja veekogude roostike, soode jt piirkondades, kus leidub palju suuri lendavaid putukaid. Eestist alustavad enamasti lahkumist augustist, viimased oktoobris; enamik lendab Aafrikasse, vähemik talvitub Lõuna-Hispaania ja Lõuna-Portugali aladel.

Eestis hinnatakse suitsupääsukese arvukust 100 000 – 200 000 paarile^[6].

Suitsupääsuke sõrmel. Kristian Pikner

Pojad pesas

Suitsupääsukese munad

Pesitsemine

Suitsupääsuke eelistab pesapaiga valikul kultuurmaastikke. Ta ehitab mudast, savist ja rohukõrtest pesa hoone räästa alla, vähese inimasustusega piirkondades ka kaljude külge. Kurnas on 4–7 muna. Mõlemad vanemad toidavad poegi. Pojad lahkuvad pesast umbes 3 nädala vanuselt.

Suitsupääsukese toiduks on suured lendavad putukad, keda ta õhust püüab.

Häälitsemine

Suitsupääsukese kutsehüüd on "vidiit-vidiit", laul on enamasti kiire ja pikk, meenutades vidinat.

Vaata ka

• Eesti rahvusloom