Hundikangrud
kivikirstkalmed Harjumaal From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Muuksi Hundikangrud on kivikirstkalmete väli Harjumaal Kuusalu vallas Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Tegu on suurima kivikirstkalmete kogumiga Eestis. See koosneb umbes 85 kivikalmest.[1][2]
Hundikangrute väljal asuvad kivikirstkalmed on ringikujulise põhiplaaniga, 1,4–1,5 meetri kõrgused ja 5–15-meetrise läbimõõduga kivikuhilad.[1] Reeglina asub kivikirstkalme keskel paekividest põhja-lõunasuunaline kirst, mida ümbritseb kas üks või mitu pae- või raudkividest ringi. Kirstu katsid tavaliselt suured paeplaadid, mis omakorda kaeti väiksemate kividega, mida kuhjati ka kirstu ja ringmüüride vahelisele alale.[2]
Remove ads
Uurimislugu
Esimesed uuringud Muuksi Hundikangru kalmetel toimusid 1924.–1926. aastal, mil baltisakslastest amatöörarheoloogid kaevasid Adolf Friedenhali juhtimisel umbes viiteteist kalmet.[1][3][4] Siis kaevati vaid kalme keskosas asetsevat paekividest kirstu, ülejäänud kalmet ei uuritud.[1] Kaevamiste eesmärgiks oli koguda kokku paremini säilinud luud antropoloogiliseks uuringuks.[5]
1936.–1937. aastal toimusid kaevamised arheoloog Artur Vassari juhendamisel. Vassar kaevas kolme kalmet (nr 32, 33 ja 70), et selgitada lähemalt ka kiviringide ehitust, kuna varasematel kümnenditel oli keskendutud vaid keskse kirstu kaevamisele.[3][5]
1970. aastate lõpus ja 1980. aastate algul kaevas kalmeväljal arheoloog Tanel Moora eesmärgiga uurida täiendavalt kalme ehitust, kuid kahjuks on tema kaevamiste dokumentatsioon väga lünklik ja seetõttu on põhjalikumaid järeldusi keeruline teha.[1][5]
1996.–1997. aastal viis arheoloog Gurly Vedru läbi järelkaevamised baltisakslaste poolt varem kaevatud kalmel (nr 5), et selgitada keskset kirstu ümbritsenud konstruktsioonide iseloomu. Samuti sooviti täpsustada baltisakslaste kaevamismetoodikat.[1]
Remove ads
Kalmete ehitus
Artur Vassari uuringute käigus avastati, et kalme nr 32 koosnes kiviringist, kesksest kivikirstust ja mõnest järelmatusest. Kesksest kivikirstust leiti laibamatus, samas kui sellest vahetult lääne pool asus põlenud luupuru, mis võiks viidata põletusmatusele. Veel leiti keskmisest kirstust ida poolt luustik, mille ümbert leiti oletatavaid kirstujäänuseid. Keskmisest kirstust põhja pool asus kangru neljas matus, arvatavasti järelmatus.[3]
Kalmest nr 33 leiti kaks keskset kirstu koos luustikega ja kolm matust kirstust väljas. Kusjuures olid ilma kirstuta matused osaliselt kiviringi peal või selle sisemisel küljel. Vassar on oletanud, et arvatavasti on surnud maetud ilma suurema ajalise lüngata ja tegu on ühe pere matmispaigaga.[3]
Kalmest nr 70 leiti üks keskne kirst kahe laibamatusega, lisaks sellele oli kalmes veel kaks laibamatust ja kaks põletusmatust. Luud keskses kirstus olid väga segamini ja seetõttu polnud võimalik kahte indiviidi eristada.[3]
.jpg)
Gurly Vedru kaevas kalmet number 5, selle läbimõõt oli 11 meetrit ja seega oli tegu ühe suurima kalmega Hundikangrute seas. Baltisakslaste uuringute põhjal oli teada, et keskse põhja-lõunasuunalise kirstu pikkus oli 4,4 meetrit ja seda ümbritses kalme pealispinna tasemel suurtest raudkividest ovaalne ääris.[1][5]
Vedru juhitud järelkaevamiste käigus selgus, et lisaks kesksele kirstule oli kalmes kolm keskse kirstuga paralleelset kirstu (ca 2 m pikkused, nr II–III). Kõik kirstud olid horisontaalselt laotud paekividest müüridega ning nende otsad olid tähistatud serviti asetatud suurte paekiviplaatidega. Sellised plaadid puudusid vaid I ja III kirstu põhjaotsas – põhjuseks võivad siin olla nii hilisemad järelmatused kui ka baltisakslaste uurimistöö. Mõlemal juhul võisid esialgsed püstised plaadid puruneda. Pole võimatu, et mainitud kirstuotsad mingil põhjusel lihtsalt tähistamata jäid. Harilikult kirstude põhja kattev paekivisillutis puudus neis kirstudes samuti, surnud olid maetud looduslikule põhjarähale. Kirste piiras ebakorrapärase kujuga suurematest paekividest laotud madal ringmüür.[1][5]
Kuna kirstud olid väga sarnased ja ühesuguse konstruktsiooniga, lubab see oletada, et need ehitati ühekorraga. Tõenäoliselt ei maetud neisse kõikidesse mitte kohe, vaid alles ajapikku, ning võimalik, et just sellepärast olid kirstude otsad tähistatud püstiste paeplaatidega. Viimased võisid paista kalme pinnale ning nende järgi oli kirstu vajaduse korral lihtne üles leida. Omalaadne on ka keskse kirstu tähistamine suurtest raudkividest äärisega. Võimalik, et sellega rõhutati sinna maetute tähtsust.[1][5]
Remove ads
Leiumaterjal
Kivikirstkalmed on valdavalt väga leiuvaesed, nii ka Hundikangrute väljal kaevatud kalmed.[1][2] Peamisteks leidudeks olid savinõukillud, mis võivad viidata kas surnule kaasa antud toidunõudele või siis hiljem kalmel peetud peiedele. Veel on Muuksi kivikirstkalmetest leitud töödeldud kvartsikilde, siledaks kulunud pindadega viljahõõrumiskive ja ihumiskive. Mõnel üksikul juhul on kalmest saadud ka klaashelmeid, raudesemeid või luust ehtenõelu.[3][4]
Kalmest number 70 leiti suhteliselt palju savinõukilde, kokku on eristatud sealt vähemalt 22 erineva anuma katked, kuid see hulk võib olla veelgi suurem.[5] Kusjuures on hilisemat keraamikat seostatud lähedal asuva asulakohaga.[2]
Matused
Muuksi Hundikangrutesse on valdavalt maetud laibamatuseid, nii kirstu sisse kui ka väljapoole kirstu. Samas on ka kalmeid (nt 3, 4 või 13), kus esineb vaid põletatud inimluid, samuti on üksikutel juhtudel leitud põletusmatuseid kirstust väljastpoolt. Valdavalt on kirstu maetud üks indiviid, samas üksikutel juhtudel on maetud ka kaks täiskasvanud inimest või täiskasvanu ja laps.[5]
Tavaliselt maeti kivikirstkalmesse 3–4 inimest ning selline kalme oli ilmselt ühe pere matmispaik. Arvatavasti ei maetud kivikirstkalmetesse toona kogu elanikkonda, vaid ainult eliit.[6] Samas on nr 5 kalmest leitud umbes 11 indiviidi luid, sealhulgas kolme täiskasvanud naise, kolme täiskasvanud mehe ja viie lapse luid.[5] Sellest võib oletada, et tegu oli ühe perekonna matmispaigaga.
Kalmetesse on maetud nii mehi kui ka naisi, samas mehi esineb kaks korda rohkem kui naisi, samuti on kalme äärealadelt leitud lapse luustike. Maetute vanus on suhteliselt varieeruv, meeste vanus jääb vahemikku 20–80, samas kui naised on surnud pigem nooremas eas.[5]
Remove ads
Dateeringud
Friedenthal pakkus oma kaevamiste põhjal mitmeid erinevaid dateeringuid vahemikus 1800–1200 eKr, kuid need dateeringud põhinesid 20. sajandi alguses levinud arusaamal, et kivikirstkalmed on kiviaegne nähtus.[5]
Artur Vassar dateeris kalmed nr 32 ja 33 täielikult eelrooma rauaaega, kalme nr 70 dateeris ta eelrooma rauaaja lõppu ja varase rooma rauaaja algusesse.[5]
1970. ja 1980. aastatel tegeles kivikirstkalmete uurimisega Vello Lõugas, tema jaotuse järgi kuuluvad Muuksi kivikalmed hiliste kivikirstkalmete hulka. Valter Langi 1990. aastate uuringutest lähtub, et valdav osa kivikirstkalmetest on rajatud pronksiaja viimastel sajanditel või varasel eelrooma rauaajal.[5]
Kalmetest number 5 ja 70 on tehtud radiosüsinikumeetodil inimluudest dateeringud. Kalme number 5 on rajatud ajavahemikus 1300–1100 eKr, hiljemalt 900. aastaks eKr oli sinna matmine lõpetatud. Tõenäoliselt ei olnud kalme nii pika aja jooksul kasutusel, kui antud piirdaatumid näitavad. Uuringutest selgus, et kirstuvälised luustikud on üldiselt samaaegsed kirstusisestega. Kalme number 70 on rajatud vahemikus 900–800 eKr. Ka selle kalme puhul on maetud suhteliselt lühikese aja jooksul. Samas leiti kalmelt eelrooma rauaaega kuuluvat keraamikat, mis võiks viidata mingisugusele hilisemale rituaalsele otstarbele.[5]
Muuksi kalmed näitavad, et kivi(kirst)kalmeid hakati Eesti alal ehitama seni arvatust märksa varem, vanemal pronksiajal.[5]
Remove ads
Vaata ka
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads