Isemajandava Eesti ettepanek

"Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele" ehk IME ettepanek ilmus 26. septembril 1987 Tartu ajalehes Edasi. Selle kirjutise autoriteks olid märgitud Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma ning nii sai see tuntuks kui nelja mehe ettepanek. Pakuti välja majandusprogrammi idee, kuidas Eesti NSV peaks saavutama majandusliku iseseisvuse Nõukogude Liidu koosseisus.

Ettepanek ajalehes Edasi

Ettepaneku koostamine

Ettepaneku väljatöötamise algatas Edgar Savisaar, kes oli tollal Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee arengustsenaariumidega tegeleva osakonna juhataja. Algatus toetus NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe Nikolai Rõžkovi vihjele vajadusest üldises perestroika tuhinas esitada majanduse juhtimise parandamise ideid. Rõžkov oli 19. detsembril 1986 käinud Tallinnas avamas Muuga sadamat, mis oli NSV Liidu Euroopasse suunduvale naftaekspordile eluliselt vajalik. Ta oli NSV Liidu majanduse võimaluste suhtes väga pessimistlik ning innustanud Eesti asjamehi, et need pakuksid uusi majanduse korraldamise põhimõtteid. Karl Vaino oli aga teatanud mõne aja pärast Moskvasse, et Eesti NSV teadlaskond ei suudaks midagi konstruktiivset välja pakkuda.

Sellele reageeris Savisaar ning kutsus 18. augustil 1987 kella 10-ks Plaanikomiteesse tollaseid nimekaid noorema põlvkonna teadlasi. Eesmärk oli arutada majanduse korrastamise ettepanekuid, mida Eesti võiks Moskva käsu peale või soovituse järgi välja pakkuda selleks, et leevendada räiget stagnatsiooni ja üle poole sajandi kestnud liiduvabariikide ekspluateerimist NSV Liidu keskvõimu poolt. Liiduvabariigid vajavat suuremat majanduslikku iseseisvust.

Plaanikomitee parteikomitee nõupidamisruumi kogunesid Ministrite Nõukogu esimehe abi Rein Kaarepere, Tallinna Polütehnilise Instituudi tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri dotsent Peeter Kross, Kvalifikatsiooniinstituudi direktor Jaak Leimann, Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi teadusdirektor Olav Lugus ja vanemteadur Ivar Raig, Õpetajate Täiendusinstituudi dotsent Tiit Made ning Tartu Riikliku Ülikooli vanemteadur Ivi Proos. Ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja Siim Kallas liitus töörühmaga hiljem.

Arutelu juhatas Savisaar. Ettepaneku koostamine käivitus ajurünnakuna. Kahetunniline mõttevahetus oli elav, vabameelseid ideid tuli seinast seina. Jutt keerles selle ümber, kuidas saada Kremlilt õigus otsustada ise oma majandusasjade üle. Perestroika ideoloogiat nähti tegelikkusest mõnevõrra helgemana. Arutelu tulemusena otsustati koostada ettepanek, mis muudaks üdini Eesti NSV majanduse senist korraldust.

Tiit Made Rein Mägari loodud nelja mehe ettepaneku plakatiga 1987. aastal

Lõpliku ettepaneku väljatöötamiseks moodustati väiksemad töörühmad, mille vahel jagati tööülesanded. Lepiti kokku, et septembri alguseks esitatakse Savisaarele ettepanekud. Ivi Proos tegi lindistuste alusel arutelust põhjaliku kokkuvõtte, mis jagati igale osalejale. Kross ja Leimann tegid Eesti NSV majanduse juhtimise ümberkorraldamise ettepanekuid. Made ülesanne oli esitada seisukohti rahvusvahelise turumajanduse põhimõtete juurutamiseks ning vaba ettevõtluse finants-majanduslikuks toimimiseks. Raig tegeles liiduvabariikide vaheliste majandussuhete väljatöötamisega. Pärast esimest kohtumist loobusid osalemast Kaarepere ja Lugus. Leimann oli seotud põhitöökoha tööülesannetega.

Ettepaneku avaldamine

Plaanikomitees Savisaare kabinetis kogunes kokkukuivanud töörühm veel kaks korda. 7. septembril tehti vahekokkuvõtteid ning vormistati lõpptekst, mis kandis esialgu pealkirja "On tulnud idee: läheme üle isemajandamisele". Seda peeti aga liiga lohisevaks ja pikaks. Pärast mõningast vaidlust valiti pealkirjaks "Majandus uude kvaliteeti". 21. septembril kohtusid Savisaar, Proos, Made ja Raig, et otsustada, mida valminud ettepanekuga teha, ehk kus seda avaldada. Esialgne valik glasnosti vaimu kasutades oli EKP Keskkomitee ajaleht Rahva Hääl, kus Siim Kallas oli asetoimetaja. Lähtus ju ettepanek partei nõudest teha majanduse juhtimise ümberkorraldamise ettepanekuid. Kuid Kallas teadis, et poliitilise taustaga artiklid kooskõlastatakse ikka veel EKP Keskkomiteega. Sealt võis saada avaldamise keelu. Seega jäi üle edumeelne Tartu ajaleht Edasi. Savisaar otsustas 24. septembril viia ise artikli Tartusse. Artiklile olid soostunud alla kirjutama ainult Savisaar, Made ja Kallas. Savisaare pöördumisel allkirjastas teksti ka sotsioloog Titma, kes polnud selle koostamisel osalenud.

Originaalkäsikiri koos ajalehe Edasi toimetaja Mart Kadastiku parandustega

Edasi toimetaja Mart Kadastik oli otsekohe valmis artikli avaldama. Käiku läks Rahva Hääle blanketile masinaga kirjutatud trükivalmis tekst. Blanketil on "Rahva Hääl" maha tõmmatud ning "Edasi" käsitsi asemele kirjutatud. Ülaserva löödud templisse on märgitud registreerimisnumbriks 5447 ning saabumise kuupäevaks 25. september. Mart Kadastik on lisanud resolutsiooni "Palun mitte keeleliselt parandada!" ja "Täna". Tekstis on siiski Kadastiku tehtud väikseid redaktsioonilisi parandusi. Parandatud tekst kirjutati uuesti kirjutusmasinaga ja alles siis saadi lõplik pealkiri "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele!".

Selle kümme teesi (põhiprintsiipi) olid järgmised:

1. Majanduse juhtimise ja planeerimise aluseks on väärtusseaduse arvestamine ja kaubalis-rahalised suhted.

2. Eesti NSV territooriumil paiknev majandus on Eesti NSV alluvuses. See kehtib ka raudtee, merelaevanduse ja praegu üleliidulises alluvuses olevate ettevõtete kohta. Majanduse struktuur korraldatakse ümber, et tagada eelisareng nendele valdkondadele, mis põhinevad eeskätt kohalikul ressursil, on meile majanduslikult kasulikud, kultuuriliselt vastuvõetavad ja majandamise traditsioonidega kooskõlas.

3. Kaubavahetus nii NSV Liidu teiste liiduvabariikide, kraide ja oblastite kui ka välisriikidega toimub turu kaudu ning on rajatud tootja ja tarbija otsesidemetele.

4. Võetakse kasutusele konverteeritav rubla kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSV Liidu teiste piirkondadega, asutuste ja ettevõtetega.

5. NSV Liidu eelarvega on suhetes vabariik kui tervik. Vabariigi maksed üleliidulisse eelarvesse kehtestatakse NSV Liidu Ülemnõukogu poolt pikaajaliste normatiivide alusel. Üleliidulisest tööjaotusest võtab Eesti NSV osa eeskätt valuutatulude suurendamise kaudu. Eesti NSV eelarve tulude formeerimiseks kujundatakse eri maksusüsteem. Kohalikud eelarved lahutatakse vabariiklikust eelarvest.

6. Täielikule isemajandamisele üleminek viiakse läbi kogu territooriumil ja kõigil majanduse juhtimise tasanditel. Isemajandamisesuhetele rajatakse ka koostöö vabariigi eri piirkondade, linnade ja rajoonide vahel.

7. Majanduses valitseb organisatsiooniline paljusus, kusjuures igati soodustatakse tarbija pärast konkureerivate ettevõtete olemasolu. Laiendatakse kooperatiivset tootmist, osa ettevõtete tegevus rajatakse aktsiaseltsi põhimõttele. Ettevõtete loomiseks ja nende tegevuse korraldamiseks tõmmatakse kaasa nii Eesti NSV elanike rahalised vahendid kui ka väliskapital. Toodete kvaliteeti hinnatakse lähtudes rahvusvahelistest standarditest.

8. Tööjõu liikumist isemajandamisele üle läinud liiduvabariigi ja teiste NSV Liidu osade vahel reguleeritakse tööjõu ratsionaalse kasutamise erirežiimiga. 

9. Juhtimine rajatakse majanduslike meetodite ja ettevõtete iseseisvusele. Ametkonnad, mis pole seotud majanduse üldise arengustrateegia kavandamise ja elluviimisega, likvideeritakse. Plaaniorganid tegelevad ainult üldiste proportsioonide perspektiivse planeerimisega.

10. Otsustamisõigus antakse sinna, kus luuakse tulemusi. Majanduse organisatsiooniline ühitamine areneb alt üles, s.t kõrgemalseisvaid organisatsioone luuakse ettevõtete poolt ja nende algatusel, kui seda peetakse otstarbekaks.

Pärast ettepaneku ilmumist

Ettepanekust kujunes kiiresti eestlastele legaalse opositsiooni ideoloogiline ja teoreetiline nurgakivi. Ettepanek ärritas okupatsioonivõimu, kuid innustas eestlasi laulvale revolutsioonile. Ettepanek sisaldas NSV Liidus põlatud turumajanduse põhimõtteid ja juhtis avalikult tähelepanu sotsialistliku majanduse lollustele. Kõigile anti selgesti märku, et eestlased kavatsevad hakata ise omal maal asju otsustama. Mitu muud liiduvabariiki said ettepanekust üheti aru, nagu ka Kremli institutsioonid, kes üritasid esialgu ettepanekut maha vaikida, kuid hiljem hakkasid manööverdama ja ettepaneku eesmärke tõlgendama. Autorid ei pidanud vajalikus põhjendada, kuidas on tsentraalses käsumajanduses võimalik viljeleda turumajandust. Mõnda aega esitasid ettepaneku kritiseerijad põhiargumendina nn "ühe suure katla nurgas rammusama supi keetmise". Sisuliselt oli see ju igati tõepärane etteheide, mis aga üldises poliitilises kontekstis ei äratanud laiemat tähelepanu.

Pärast Loomeliitude ühispleenumit hakkasid eestlased 1988. aasta suvel survestama Moskvat isemajandamise ideega. Eesti delegatsioon sai NLKP XIX konverentsile sõites perestroika tuules ülestõusnud Eesti põlisrahvalt ülesande tutvustada Nõukogude Liidu juhtivatele kommunistidele ja parteilastele regionaalse isemajandamise ideed. NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikolai Rõžkov oli nüüd eestlaste ideele vastu. Mihhail Gorbatšov suhtus aga ettepanekusse tolerantselt. Lõpuks õnnestuski Eesti NSV delegatsioonil isemajandamise küsimus rahvussuhete resolutsiooni sisse manööverdada. Moskvas sündis tekst, mis muu hulgas ütles: "Üks keskseid ülesandeid on luua tingimused regioonide suuremaks iseseisvuseks [...] Tähelepanu väärib idee, mis näeb ette vabariikide ja regioonide ülemineku isemajandamise põhimõtetele."

Edgar Savisaar, Mikk Titma, Tiit Made ja Siim Kallas 1988. aastal ETV saates. Harald Leppiksoni foto

Eesti avalikkus asus isemajandamise ettepanekut aktiivselt toetama. Rahvarinne pani selle oma üheks põhiideeks. Läti, Leedu, Ukraina, Armeenia iseseisvumismeelsed rahvuslased juhindusid samuti eestlaste ettepanekust, nagu ka siin-seal Venemaal. 1988. aasta alguses võttis Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastu otsuse jätkata Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis regionaalse isemajandamise kavandi väljatöötamist. Kuid hoopis konsultatsioonifirmast Mainor kujunes ettepanekust lähtunud Isemajandava Eesti (IME) programmi käivitaja ning sellega seotud Rahvarinde tegevuste koordineerija.

Ettepaneku najal oli nüüd sündinud kaks Isemajandava Eesti majandusprogrammi väljatöötamise töörühma. Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis loodud töörühma juhtis Rein Otsason. Konsultatsioonifirma Mainor juures loodud Isemajandava Eesti (IME) probleemnõukogu juhtis Edgar Savisaar. Mainori rühmal ei tekkinud erilisi raskusi manööverdada Teaduste Akadeemia töörühm tagaplaanile. Mõlemale töörühmale määrati põhjaliku IME kontseptsiooni tähtajaks 1988. aasta november. Mainor sai ülesandega hakkama. Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudile käis see üle jõu.

Eestist valitud eestlastest NSV Liidu rahvasaadikud algatasid NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil seaduseelnõu liiduvabariikide isemajandamisele üleviimise kohta. Kongress delegeeris selle seaduse arutamise ja vastuvõtmise NSV Liidu Ülemnõukogule. 27. novembril 1989 pandi seal isemajandamise seadus hääletusele korraga nii Rahvuste Nõukogus kui ka Liidunõukogus. Hääletamistel osales mõlemas kojas kokku 400 saadikut. Seaduse sai lugeda vastuvõetuks, kui seda toetab mõlemas kojas 136 saadikut. Hääletustulemused tehti teatavaks 27. novembril kell 17.20. Rahvuste Nõukogus läks isemajandamise seadus läbi 23 enamhäälega. Liidunõukogus oli aga vajaliku tulemuse saamine raskem, isemajandamise seadus läks seal läbi kõigest ühe enamhäälega. See oli eestlaste esimene suur võit asjas, millele Nõukogude Liidu keskvõim oli vastu. Kuid Nõukogude riigile jäänud kahe aasta jooksul seda seadust ei rakendatud, sest keskvõim oli ministeeriumidele sellise käsu andnud.

Nelja mehe ettepanekust kujunes vaatamata nii mõnegi Eesti NSV autoriteetse institutsiooni ja võimutegelase vastuseisule hoopis tõsine poliitiline aktsioon ning tõeline rahvahariduslik ettevõtmine. Algas senitundmatute turumajanduslike põhimõtete selgitamine. Seni tsentraliseeritud majandamise küsimustega kokku puutunud teadlased, sotsioloogid, filosoofid, ajakirjanikud ja kultuuritegelased hakkasid omandama neile täiesti uusi teadmisi, mida mõne aasta pärast vaja läks. See üldteoreetiline ettevalmistus andiski Eestile võimaluse taastada iseseisvus ja teha kiire ning pikk hüpe sotsialismist kapitalismi.

Ettepaneku ja IME programmi teene kokku oli sedavõrd suur, et kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu taastas 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse, olid tulevase majandus- ja rahandussüsteemi põhimõtted suures plaanis selged, rahvale selgeks räägitud ning esimesteks omapead tegutsemise sammudeks ka läbi harjutatud.

Iseseisvuse taastamise eelõhtul ametisse asunud Savisaare valitsusel oli läbimõeldud majandusalase tegutsemise kontseptsioon olemas. Kuid materiaalsed võimalused piirasid tugevalt teoreetilise kontseptsiooni ellurakendamist. Ajaloolasest peaminister Savisaar ise oli läbinud omamoodi kõrgetasemelise majandusülikooli kursuse, mis seda ametit pidavale inimesele on hädavajalik, et valitsust õiges suunas tegutsema suunata. Võrreldes teiste endiste sotsialistlike liiduvabariikidega, eriti Läti ja Leeduga, oli Eesti saanud sedavõrd suure üldteoreetilise edu turumajanduse aluste sisseseadmisel, et just Eestile tehti Balti riikidest esimesena ettepanek astuda Euroopa Liidu liikmeks.

Vaata ka

• IME Probleemnõukogu

Välislingid

• Terviktekst Eesti Päevaleht, 26. september 2007
• Kuulsa kvarteti kirjatükk Vaba Eesti Sõna (Rootsi Eesti Päevalehes ilmunud 5. septembri 2012 artikkel, milles vaadatakse tagasi 25 aasta eest avalikustatud IME programmile).