Jäämurdja
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Jäämurdja (ka jäälõhkuja) on tugevdatud eridisainiga kere ja võimsa jõuseadmega suure manööverdusvõimega laev laevaliikluse tagamiseks jääkattega veekogudel. Nõrgema jää läbimise võime võib olla ka teistel laevatüüpidel.
 |
See artikkel on laevatüübist; silda jää eest kaitsva rajatise kohta vaata Jäämurdja (rajatis); Viktor Suvorovi raamatu kohta vaata "Jäälõhkuja (Suvorov)". Jäälõhkuja on ka linavästriku rahvapärane nimetus. |
Jäämurdjat kasutatakse selleks, et pikendada navigatsioonihooaega kinnikülmuvatel veekogudel. Selleks on tal tugevdatud kere ja võimas jõuseade (peamasinad). Võimsam jäämurdja võib murda kuni 4 m paksusesse jäässe kanali (sõidurenni) laevakaravanidele ja abistada üksiklaevu jäävangist vabanemiseks. Kui jäämurdja sõidab vastu jäävälja, tõuseb ta kaldvöör jää servale ja purustab selle oma raskusega.[1] Laeva, mis ei suuda jäämurdja järel iseseisvalt jääkanalis sõita, võib enamik tavajäämurdjaid võtta jäigalt puksiiri. Selleks kinnitatakse pukseeritava laeva vöör jäämurdja ahtritekile.
Jäämurdja ehituse iseloomulikud jooned on tugevdatud kere, võimsam jõuseadmete jõudluse suhe veeväljasurvesse võrrelduna tavapärasema laevaga, parem manööverdamisvõime ning jäämurdmisvööri- ja ahtertäävi olemasolu. Uuema põlvkonna jäämurdjate ehitamisel on kasutatud uusi teoreetilisi põhimõtteid: tähelepanu pööratakse energia säästmisele ja massi vähendamisele.
Eristatakse mere ja sisevete jäämurdjaid. Põhjamaades ehitatakse reisi- ja kaubalaevad sageli nii kõrge jääklassiga, et need ei vaja tavatalvel jäämurdja abi.
Remove ads
Ajalugu
Enne jäämurdjate kasutuselevõtmist peatus laevaliiklus Läänemerel rannikuvete jäätumisel. Purje- ja aurulaevad jäeti talveks ankurdatult seisma kuskil vaikses lahesopis. Võimsate aurumasinate väljaarendamine, üleminek sõuratastelt sõukruvile ja laeva tugeva, terasest kere ehitamise oskus võimaldasid arendada 19. sajandi lõpul välja esimesed jäämurdjad. See oli tõsine murrang navigeerimises, kuna suurem osa Läänemerest sai aastaringselt laevatatavaks ja võimalikuks muutusid paljude Läänemere ja Põhjamere sadamate külastused talvel.[2]
Klassikaliste jäämurdjate eelkäija oli Saksamaa jäämurdja Eisbrecher I, hilisema nimega Eisfuchs. See laev ehitati 1871. aastal insener Ferdinand Steinhausi projekti järgi Hamburgis jää tõhusamaks läbimiseks lusikvööriga. Eisfuchs teenis kodusadamat 85 aastat ehk kuni 1956. aastani.
1898. aastal Soome tellitud laev Sampo oli Euroopa esimene vöörisõukruviga jäämurdja. Inglismaal Newcastle’is ehitati tsaaririigi tellimusel 1898. aastal esimene arktilise klassi jäämurdja Jermak.[2]
1959. aastal lasti vette esimene tuumajõuseadmega jäämurdja, aatomijäämurdja Lenin, mille veeväljasurve oli 16 000 t ja peaturbiinide võimsus 32,4 MW.
Ajalugu Eestis
Esimeseks jäämurdjaks Eesti sadamate reididel ja sadamas oli Soome tellimusel Rootsis 1890. aastal ehitatud jäälõhkuja Murtaja.[2]
Tallinna sadamas täitis algul jäämurdja ülesandeid 1888. aastal Vene-Balti Päästeseltsile ostetud jäätugevdusega kere ja jäämurdmistääviga päästelaev Meteor, mis oli suuteline rajama laevateed kuni 45 cm paksuses jääs.[2]
Tallinna sadama jaoks telliti Saksamaalt jäämurdja, mis alustas tööd veebruaris 1896. Jäämurdja Stadt Reval tegutses peamiselt Tallinna reidil, vajadusel viis laevu ka Suurupi ja Naissaare alla või Paldiski sadamasse. 1914. aastal alustas Stadt Reval tööd 9. jaanuaril võimaldamaks jääs liikumist 62 laevale. Veel aprillis vajas sama jäämurdja abi 74 alust. Kuna laevadel sel ajal raadiotelegraafi seadmed puudusid, seisid jäämurdjad Stadt Reval ja Jermak merel võimalikult lähedal jääpiirile või laevateele. Siiski pidid laevad vahel jäälõhkujaid päevade kaupa ootama.[2]
1914. aastal osteti Taanist Peeter Suure sõjasadama jäämurdjaks tol ajal Euroopa kõige võimsam sadama jäämurdja Truvor. Kiiresti kasvas ka eravalduses olevate abilaevade arv Tallinna ja Pärnu sadamas.[2]
Võimsaim abilaev oli jäämurdja Tsar Mihhail Feodorovitš, mille tellis Venemaa Kaubandus-Tööstusministeerium Tallinna sadama jaoks Poolast Szczecini firmalt Vulcan-Werke AG. Esimese kümne aasta kestel oli see üks tehniliselt täiuslikumaid jäämurdjaid maailmas. Laev oli saanud klassifitseerimisühingult Bureau Veritas kõrgeima klassi tunnistuse, mis lubas sõita kõikidel meredel.[2]
1914. aastal arvati Tsar Mihhail Feodorovitš Peeter Suure Merekindluse jäämurdjate salka koos Jermaki, Stadt Revali ja Pjotr Velikiiga. Laev relvastati ja mehitati 38 sõjaväelasega. Moodsa jäälõhkuja põhitegevuseks sai regulaarse laevaühenduse tagamine Tallinna ja Helsingi vahel, sõjalaevade ja sõjaväe transpordialuste eskortimine, sõjaväelaste vedu ja praamikaravanide pukseerimine. [2]
1918. aasta veebruaris aitas jäämurdja viia Tallinnast mitme reisiga välja laevu, varustust ja inimesi. 12. märtsil, Balti laevastiku nn jääretke käigus viidi koos Jermakiga suuremad sõjalaevad Tallinnast Helsingi kaudu Kroonlinna ja Petrogradi. Tagasiteel Tallinna kaaperdasid laeva Soome patrioodid ja 29. märtsil saabuti Tallinna Soome lipu all.[2]
Jäämurdja Suur Tõll ehitati 1914. aastal Saksamaal Szczecinis (Stettinis) Tallinna sadama tarbeks. Laeva kogumahutavus oli 2420 brt, pikkus 74,4 m, laius 17,5 m, süvis 5,8–7,5 m, aurumasinate võimsus 6900 hj ja kiirus vabas vees 15 sõlme. Laeva meeskond võis olla sõltuvalt vajadusest 64–98-liikmeline.[2]
Jäämurdja põhitööks oli Tallinna sadamani viiva faarvaatri lahti hoidmine, kaubalaevade pukseerimine ja jäässe kinni jäänud laevade lahtipäästmine. Tänu jäämurdjale oli võimalik läbi Eesti sadamate toimuvat rahvusvahelist kaubandust hoida toimimas ka talvisel ajal.[2]
Laeva valmimise aastal alanud Esimese maailmasõja ajal oli laeva ülesandeks sõjaliste veoste vedamine ja sõjalaevade abistamine talveoludes. 1918. aasta märtsis võttis Soome rahvuslased laeva bolševikelt üle. Vabadussõja ajal sõitis jäämurdja Helsingi ja Tallinna vahel vedades Soome ja Taani vabatahtlikke Eesti Vabadussõtta. Tartu rahulepingu salajase lisa kohaselt tuli jäämurdja tagastada Eestile. See jäi ka ainukeseks laevaks, mis on Venemaa poolt Eestile tagastatud. Laeva nimeks sai pärast tagastamist Suur Tõll.[2]
Alates 1940. aasta suvest anti alus Tallinna Merekaubasadama käsutusse, aasta hiljem aga tuli hakata tegutsema punalipulise Balti laevastiku abilaevana. 1941. aasta augusti lõpul õnnestus laeval jõuda evakueerimiskonvoi koosseisus vigastamatult Tallinnast Leningradi. Pärast seda jäi jäämurdja Vene Föderatsiooni käsutusse 47 aastaks.[2]
Eesti Vabariigil on alates 1993. aastast olnud jäämurdja Tarmo (võimsus 10 120 kW; ehitatud Soomes 1963).
Esimene kolmest karmil talvel vajalikust jäämurdjast on projekteeritud, kuid seda otsustati mitte ehitada. See-eest on Veeteede Ametil leping Tallinna Sadama ostetud jäämurdja Botnica kasutamiseks.
Pärnu lahes, kus jää püsib eriti kaua, kasutatakse mitmeotstarbelist laeva EVA-316.
Remove ads
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads