YHWH

YHWH (ka JHWH; heebrea keeles יהוה) on heebreakeelses Piiblis (Tanah) kasutatav neljatäheline jumalanimi, mida traditsiooniliselt nimetatakse tetragrammiks (kreeka τέτρα– 'neli' + γράμμα 'tähestikutäht'). Tetragramm märgib Iisraeli Jumala isikunime.

Heebrea keele neli kaashäälikut on jod–he–vav–he (יהוה). Ladina tähestikku translitereeritakse nime tavaliselt kujul YHWH (harvem YHVH). Eesti keeles on nime täisvormi rekonstruktsioonina kasutatud kuju Jahve; varasemas traditsioonis ja mõnes piiblitõlkes leidub ka vormi Jehoova.^[1][2]

Nimetus ja kirjakuju

Heebreakeelne Piibel kirjutati algselt ilma vokaalimärkideta, mistõttu tetragramm koosneb üksnes kaashäälikutest. Nime neli tähte on:

Heebrea	Nimi (translit.)	Häälduslik väärtus	Ladina transliteratsioon
י	jod	[j]	Y
ה	he	[h] või sõnalõpus vaikne	H
ו	vav/waw	[w] või [v], vahel ka vokaalimärk	W/V
ה	he	[h] või sõnalõpus vaikne	H

Heebrea käsikirjades esineb tetragramm mitmes kirjakuju variandis (paleoheebrea kirjas, ruutkirjas, mõnikord teistsuguse tindiga või erimärgistusega), kuid tähtede järjestus ja kuju on sisuliselt sama alates I aastatuhande eKr algusest.^[3]

Kreeka keeles hakati nime tähistama sõnaga tetragrammaton, millest on kujunenud tehniline termin neljatähelise jumalanime kohta nii juudi kui kristlikus traditsioonis.

Etümoloogia ja tähendus

Piibellik seletus: „Olen, kes olen”

2Ms 3:14–15 jutustab, kuidas Jumal ilmutab Moosesele oma nime leegitsevas kibuvitsapõõsas. Jumal ütleb Moosesele: „MINA OLEN, KES MA OLEN” (heebrea keeles אֶהְיֶה אֲשֶׁר אֶהְיֶה, ’ehjeh ’ašer ’ehjeh) ning seostab seda nimega YHWH: „See on igavesti mu nimi ja see on mu nimetamine põlvest põlve.” Piibli enda seletuse järgi on YHWH seotud heebrea verbi olema (היה/h-y-h) või saama, juhtuma (הוה/h-w-h) tüvega.^[4]

Niimoodi on nime mõistetud tähenduses „tema on”, „tema on kohal”, „tema laseb sündida / põhjustab olemise”. Paljud uurijad rõhutavad, et 2Ms 3 seletus on teoloogiline rahvapärane etümoloogia, mis peegeldab hilisemat arusaama, mitte tingimata nime algset keelelist vormi.^[5]

Verbi „olema” tüvest lähtuvad seletused

Enamik tänapäeva semitistidest ja piibliteadlasi peab YHWH-d verbitüvest tuletatud vormiks. Tetragrammi tõlgendatakse sageli kui kolmanda isiku verbivormi (tema on/tema põhjustab olemist):

• tüvi היה (h-y-h) – 'olema, saama, juhtuma';
• variantne tüvi הוה (h-w-h) – arhailine paralleel või murdevariant.

Kui võtta aluseks kolmanda isiku maskuliinne imperfektivorm koos kausatiivse tähendusega, annab see tõlgendusi nagu „tema põhjustab olemist”, „tema laseb sündida”, „tema jääb püsima”.^[6][7]

Alternatiivsed hüpoteesid

Lisaks piiblitekstis antud seletusele ja verbitüvest lähtuvatele tõlgendustele on pakutud erinevaid etümoloogilisi hüpoteese:

• seos amori isikunimedes esineva elemendiga yahwi- („toob elu”, „põhjustab olemasolu”), mida mõned seostavad YHWH nimega;^[8]
• seos tüvega הוה tähenduses 'puhuma' või 'tormitsema', mis seostaks YHWH algselt tormi- või ilmastikujumalusega;
• hüpotees, mille järgi nimi on algselt seotud araabia tüvega ḥ-w-y tähenduses 'armastus, iha, kirg' ja pärineb Midjani või teiste Lõuna-Arabia hõimude kultusest.^[9]

Uurijate seas ei ole üksmeelt nime algse keelelise vormi ja tähenduse osas, kuid valdav nõusolek on, et YHWH oli algselt verbivormiga seostatud teonüüm, mille ümber on hiljem ehitatud teoloogiline tõlgendus Jumala olemisest ja ustavusest.

Hääldus ja vokalisatsioon

Häälduse kadumine ja juudi traditsioon

Juba teise Templi aja lõpuks (I saj pKr) oli tavapärane praktika tetragrammi mitte hääldada. Nime peeti niivõrd pühaks, et seda tohtis traditsiooni järgi valjusti hääldada vaid ülempreester kord aastas lepituspäeval kõige pühamas paigas. Hiljem lakkas ka see komme ning nime hakati asendama teiste nimetustega, nagu Adonai („Issand”) või Elohim („Jumal”), argikeeles ka Ha-Šem („See Nimi”).^[10]

Masoreedid lisasid I aastatuhande pKr teisel poolel konsonantkirjale vokaalimärgid. Kohtades, kus tekstis seisab tetragramm, märkisid nad hääldatavaks sõnaks Adonai (või teatud kontekstis Elohim), mistõttu tetragrammi konsonantidele lisati teise sõna vokaalid. Sellest tulenevad kirjakuju יְהֹוָה jms ei anna edasi algset hääldust, vaid loetava asendussõna.^[11]

„Jehovah” ja „Jehoova”

Keskaegses ja varauusaegses kristlikus traditsioonis ühendati tetragrammi konsonandid YHWH masoreetlike vokaalidega, mis tegelikult kuulusid sõnale Adonai. Nii tekkisid kirjutuskujud Yehowah, ladina keeles Iehouah, millest omakorda tuleneb inglise Jehovah ja eesti Jehoova. Vormi Jehoova peetakse piibliteaduses üldiselt hiliseks kunstlikuks konstruktsiooniks, mis tekkis tõenäoliselt sellest, et tetragrammi konsonantidele lisati heebrea sõna Adonai vokaalid ning loeti seejärel ühe sõnana. Selline nimekuju esineb mitmes vanemas piiblitõlkes, sealhulgas 1739. aasta eestikeelses Piiblis. Ka 19. sajandil Ameerikas tekkinud Jehoova tunnistajad kasutavad järjekindlalt vormi Jehoova ning peavad seda oma õpetuses ainsaks õigeks jumalanime kuju.^[12].^[13]

Rekonstrueeritud hääldus „Jahve” / „Yahweh”

Tänapäeva semitistika ja piibliteaduse valdav seisukoht on, et tetragrammi algne hääldus oli suurima tõenäosusega ligikaudu Yahweh (eesti keeles tavaliselt Jahve). Selle kasuks räägivad:^[14][15]

• varased kreekakeelsed transkriptsioonid kujul Ἰαβέ, Ἰαω (Iabe, Iao);
• samaarlaste traditsiooni teated hääldusest Iabe;
• Moabi kuninga Mesha steeli (Moabi kivi, 9. saj eKr) tekst mainib, et Mesha „võttis Nebost YHWH anumad”, mida enamik uurijaid peab varaseimaks kindlaks piiblieelseks viiteks Iisraeli jumalale Yahweh’le; see osutab, et jumalanimi (ja tõenäoliselt ka selle hääldus) oli tuntud ka Iisraeli naaberrahvastele ja vaenlastele.^[16]
• heebreakeelsete teoforiliste nimede (nt Jəhošua, Jəša'jahu, Jirməjahu) lühivormid -jahu, -jah ning algusvormid Jeho-/Jo-, mis viitavad kahe- või kolmesilbilisele põhikujule;
• masoreetlikes tekstides esinev lühivorm Yah (יה), eeskätt psalmides.

Siiski rõhutatakse, et kõik rekonstruktsioonid jäävad mõningase ebakindluse piiridesse, kuna elav hääldustraditsioon katkes ning otsesed foneetilised tõendid puuduvad.

YHWH heebrea Piiblis

Esinemissagedus ja jaotus

Tetragramm esineb heebrea Piibli tekstis ligikaudu 6800–6900 korda, mis teeb sellest Piibli sagedaima jumalanime. Seda leidub kõigis Moosese raamatutes ja peaaegu kõigis teistes Vana Testamendi raamatutes, välja arvatud Esteri raamat, Koguja ning tõenäoliselt ka Ülemlaul.^[17]

Sageli esineb tetragramm liitvormides ja tiitlites:

• YHWH Elohim – „Issand Jumal” (nt 1Ms 2–3);
• YHWH ṣəva’ot – „(sõja)vägede Issand” (nt 1Sm 1:3);
• YHWH ’Elohei Jisra’el – „Issand, Iisraeli Jumal”;
• kohanimedes ja isikunimedes (nt Jərûšalajim – „Jerahmeeli” tüübist eri, Jəhôšua jne).

Mitmes poeetilises tekstis esineb lühivorm Yah (יה), nt hüüatuses Halleluuja („kiitke Yah'i”) ja lausetes nagu „Issand on minu vägi ja kiituslaul” (Ps 118:14).

Teoforilised nimed

Paljudes piibliaegsetes isikunimedes on YHWH lühivorm teofaasilise elemendina:

• nime alguses kujul Jeho- või Jo- (nt Jəhošua → Joosua, Jojakim);
• nime lõpus kujul -jahu või -jah (nt Jəša'jahu → Jesaja, Jirməjahu → Jeremija).

Need nimed toetavad arusaama, et YHWH algne hääldus oli kahe- või kolmesilbiline, lühivormidega Jahu/Jah. Sama muster esineb ka väljaspool Piiblit leiutud Elefantine arameakeelsetes tekstides, kus esinevad vormid YHW, YHH jne.^[18]

Juudi traditsioon

Häälduskeeld ja asendusnimed

Teise käsu („Ära lausu Issanda, oma Jumala nime ilmaaegu”) hilisema, rabiinliku, ümbertõlgenduse mõjul kujunes judaismis tava tetragrammi mitte hääldada. Selle asemel kasutatakse:

• liturgias peamiselt nime Adonai („Issand”);
• argikeeles väljendit Ha-Šem („See Nimi”);
• kirjutamisel lühendeid (nt ה׳) või muud ortograafilist markeerimist.

Keskaegses halahhilises traditsioonis räägitakse ka shem ha-meforash'ist („täpselt seletatud nimi”), mida peetakse eriti pühaks Jumala nime vormiks.

Masoreedid ja qere/ketiv

Masoreedid lahendasid häälduskeelu ja kirjaliku traditsiooni pinge qere/ketiv-süsteemi kaudu. Kirjapildis (ketiv) seisab tetragramm יהוה, kuid loetav (qere) on Adonai või Elohim. Seetõttu kanti nime konsonantidele sageli Adonai vokaalid, mis andis hilisema eksitava lugemisvõimaluse Yehovah.

Mõnes traditsioonis on arutletud, kas tetragrammi täpne hääldus on kättesaadav vaid vähestele kabbalistidele igas põlvkonnas, kuid sellised väited kuuluvad pigem müstilise spekulatsiooni kui ajaloolise rekonstrueerimise valdkonda.

Tetragramm tõlgetes ja kristlikus traditsioonis

Septuaginta ja varased tõlked

Septuaginta (LXX) – heebrea Piibli vanim ulatuslik kreekakeelne tõlge – asendab tetragrammi enamasti sõnaga Κύριος (Kyrios, „Issand”). Mõnes varasemas käsikirjas on nime siiski kirjutatud heebrea kirjas või kreekapärase transliteratsioonina (nt IAO), mis näitab, et hääldustraditsioon ei olnud veel täielikult kadunud.^[19]

Sarnaselt Septuagintale kasutab Vulgata ladinakeelset kuju Dominus („Issand”), jättes tetragrammi otsese transliteratsiooni kõrvale.

Kesk- ja uusaegne kristlus

Reformatsiooni ajastul tekkis mitmes läänekristlikus piiblitõlkes komme kanda tetragramm ladina tähtedega otse teksti, enamasti vormis Jehovah. See oli uus, humanismist ja heebrea keele renessansist kantud praktika, mis kõrvale kaldus varasemast tavast asendada tetragramm tiitliga „Issand”.^[20]

Tänapäeval kasutavad paljud piiblitõlked tetragrammi edasiandmiseks sõna „Issand”, mida näiteks inglise keeles trükitakse kohati suurtähtedega (LORD) või muudmoodi eristatult. Mõned erandlikud tõlked (nt Jeruusalemma Piibel) kasutavad nimekuju Yahweh / Jahve. Samas rõhutab roomakatoliku kirik ametlikes juhistes, et jumalanime hääldus „Yahweh” või „Jehovah” ei sobi liturgias kasutamiseks ning tetragramm tuleks tõlkes asendada tavapärase tiitliga (Issand, Dominus).^[21] Mõni uuem inglisekeelne tõlge, nagu LSB (Legacy Standard Bible) kasutab iga tetragrami puhul nimekuju "Yahweh" ning lühendvormide puhul "Yah", põhjendades seda rekonstruktsiooni ajalooliste ja lingvistilise tõestustega.

Eestikeelsed piiblitõlked

Eestikeelses traditsioonis on tetragrammi edasiantud erinevalt:^[22][23]

• 1739. aasta Piiblis kasutatakse valdavalt nimekuju Jehoova.
• 1968. aasta tõlkes on levinud kuju Issand Jehoova (Adonai YHWH).
• 1997. aasta tõlkes tõlgitakse tetragramm enamasti sõnaga Issand, kuid mõnes kohas (nt 2Ms 3:15) esitab tekst nimekuju Jahve koos selgitusega, et see on Jumala nimi.
• Jehoova tunnistajate tõlkes Piibel. Uue maailma tõlge kasutatakse järjekindlalt vormi Jehoova nii Vana kui Uue Testamendi tekstis.

Aruteludes eestikeelsete tõlgete üle on tõstatatud nii filoloogilisi kui teoloogilisi küsimusi: kas säilitada rekonstrueeritud nimekuju (Jahve) või järgida juudi ja suure osa kristliku traditsiooni tava asendada tetragramm tiitliga (Issand).

Ajalooline päritolu ja jumalakuju areng

Lõunapoolne päritolu: Seir, Edom, Midjan

Mitmed varased piibellikud luuletused seostavad YHWH tulekuga lõunast, Seiri ja Edomi mäestikest:

• „Issand tuli Siinailt, neile paistis Seirilt…” (5Ms 33:2);
• „Issand läks Seirist, tema sammud Paari mäelt…” (Km 5:4);
• „Jumal tuleb Teemanist, Püha Paarani mäest” (Ha 3:3).

Egiptuse allikatest on tuntud Amenhotep III Solebi templist pärit nimekiri nn Šasu hõimude maadest, kus mainitakse „Šasu maa Yhw(a)”. Paljud uurijad samastavad selle YHWH nimega ning järeldavad, et YHWH kultus oli algselt seotud lõunapoolsete kõrbealadega Edomi, Midjani ja Seiri piirkonnas.^[24][25]

Seda nn keniitide või midjanlaste hüpoteesi toetab ka Moosese biograafiline seotus Midjaniga (2Ms 2–3) ja traditsioonid, mille järgi Moosese äi oli „Midjani preester”.

Kaananlik taust ja monoteismi teke

Arheoloogilised ja tekstilised andmed näitavad, et varane Iisraeli religioon arenes välja laiemast kaanani usundist. Esialgu oli YHWH ilmselt üks jumalaist pantheonis, kusjuures kõrgeim jumal oli El ning tema kaaslaseks Ašera. Hiljem samastati YHWH üha enam Eliga ning temast sai Iisraeli rahvusjumal.^[26]

Kuntillet Ajrudi ja Hirbet el-Qomi inskriptsioonid (8. saj eKr) mainivad „YHWH-d Samaaria juurest” ja „YHWH-d Teemanist” ning räägivad „tema Ašerast”, mis osutab, et vähemalt osa Iisraeli religioonist tundis YHWH kõrval jumalannat, keda seostati Ašeraga.^[27]

Ajapikku liikus Iisraeli usund monolatrismi (üks jumal on ainuõige kummardada) ja lõpuks monoteismi suunas (ainult üks jumal on olemas). Paabeli vangipõlve ja sellele järgnenud perioodi kirjanduses kujutatakse YHWH-d universaalse loojana ja ainsa jumalana, kes on üle kõikide rahvaste jumalate.

YHWH jumalakujuna

Varasemates poeetilistes tekstides esineb YHWH peamiselt:

• tormi- ja sõjajumalana, kes kõmiseb äikesehäälega ja juhib taevaseid vägesid;
• viljakust toova vihmatoojana, kes „jootis maad” ja „andis vihma õigel ajal”.

Hiljem lisandub tugev rõhk YHWH õiguslikule ja lepingujoonele: ta on lepingu Jumal, kes annab Seaduse (Toora), valitseb kohtunikuna ja nõuab Iisraelilt ustavust.

Teoloogilised tõlgendused

Judaismis

Judaismis väljendab tetragramm Jumala ainulaadset, looja- ja lunastajarolli ning tema olemise üldistust: Jumal on see, „kes on, oli ja tuleb” (Ilm 1:4 motiiv). Heebrea verbitüvede (olema, saama) seos nimega rõhutab Jumala ustavust lubadustele ja tema kohalolu ajaloos.

Häälduskeeld ja asendusnimede kasutamine väljendab austust ning hoiab ära nime profaanse tarvitamise. Paljud rabide kommentaarid näevad erinevates jumalanimedes (YHWH, Elohim, Šaddai jne) erinevaid Jumala omadusi (halastus, õiglus, vägi), samas kui tetragramm märgib Jumala armulikku ja lepingu ustavust.

Kristluses

Kristlikus teoloogias samastatakse YHWH Uue Testamendi Jumalaga. Kuna kreekakeelne Uus Testament tsiteerib Vana Testamenti kujul Kyrios (Issand), kantakse YHWH tiitel sageli üle Jeesusele Kristusele. Näiteks:

• Fl 2:10 kasutab YHWH-le kuuluvaid ütlusi põlvili langemisest nüüd Jeesusele;
• Johannese evangeeliumi „mina olen” (egō eimi) -ütlused on paljude tõlgendajate jaoks kindlasti või võimalikult viited 2Ms 3:14-le.

Ajalooline kolmainsust tunnistav kristlus tõlgendab YHWH nime Jumala (Isa, Poja ja Püha Vaimu) ühisnimena, kusjuures isikute eristus väljendub peamiselt Uue Testamendi ilmutuses ning mitte otseselt tetragrammi tasandil. Rõhutatakse, et Isal, Pojal ja Pühal Vaimul on sama essents, nad on kõik Yahweh, kuid selgelt eristuvad persoonid. Kristluses usutakse, et kolmainu Jumal eksisteerib täielikus harmoonias ja omavahelises armastuses, sõltumata kellestki/millestki, kus sama essentsi osadena osalesid loomises ja osalevad lunastustöös nii Isa, Poeg, kui Püha Vaim.

Kunst, liturgia ja kultuur

Tetragramm on alates 16. sajandist leidnud laialdast kasutust nii sünagoogi- kui kirikukunstis. Erinevates kirikutes (eriti protestantlikes) on altaritel ja vitraažidel kujutatud kolmnurka või päikesekiirtesse asetatud YHWH nime, mis tähistab Jumala kohalolu.^[28]

Katoliku kirik rõhutab aga liturgias tetragrammi hääldamise vältimist, mistõttu 2008. aastal täpsustati, et jumalanime „Yahweh” või „Jehovah” ei tohi kasutada liturgilistes lauludes ja palvetes; nende asemel tuleb tarvitada tiitleid „Issand” või „Jumal”.^[29]

Populaarkultuuris ja esoteerilistes suundades (nt teatud kabala ja okultismi vormid) kasutatakse tetragrammi sageli maagilise või müstilise sümbolina, mis võib erineda nii juudi kui klassikalise kristliku traditsiooni ettevaatlikust suhtumisest nime kasutusse.

Vaata ka

• Jahve
• Jehoova
• Jumala nimi
• Elohim
• Tanah