Joseph Chamberlain

Joseph Chamberlain (8. juuli 1836 – 2. juuli 1914) oli Suurbritannia poliitik. Ta alustas karjääri Liberaalses Parteis, seejärel oli vastu Iirimaa omavalitsusele ning kuulus Liberaalsesse Unionistide Parteisse ja lõpuks oli Konservatiivse Partei uute imperialistide voolu juht. Ta tekitas oma karjääri jooksul lõhe mõlemas suures Briti erakonnas. Tema pojad (eri abieludest) olid Nobeli rahuauhinna laureaat Austen Chamberlain ja Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain.

Joseph Chamberlain
Suurbritannia opositsioonijuht
Ametiaeg 8. veebruar 1906 – 27. veebruar 1906
Eelnev	Arthur Balfour
Järgnev	Arthur Balfour
Suurbritannia koloniaalasjade riigisekretär
Ametiaeg 29. juuni 1895 – 16. september 1903
Eelnev	George Robinson
Järgnev	Alfred Lyttelton
Suurbritannia Kohaliku Omavalitsuse Nõukogu president
Ametiaeg 1. veebruar 1886 – 3. aprill 1886
Eelnev	Arthur Balfour
Järgnev	James Stansfeld
Suurbritannia Kaubandusnõukogu president
Ametiaeg 3. mai 1880 – 9. juuni 1885
Eelnev	Dudley Ryder
Järgnev	Charles Gordon-Lennox
Isikuandmed
Sünniaeg	8. juuli 1836 London, Inglismaa, Suurbritannia
Surmaaeg	2. juuli 1914 (77-aastaselt) Birmingham, Inglismaa, Suurbritannia
Erakond	Liberaalne Partei (1866) Liberaalne Unionistide Partei (1886–1912) Konservatiivne Partei (1912–1914)
Lapsed	Mh Austen Chamberlain Neville Chamberlain
Haridus	University College School
Autogramm

Chamberlaini karjäär algas Birminghamis, algul oli ta kruvitootja ning hiljem sai linnapeaks. Ta oli radikaalne Liberaalse Partei liige ja vastu 1870. aasta haridusreformile, kuna kartis, et sellega hakkab maksumaksja ülal pidama Inglismaa Kiriku koole. Ta töötas ennast ise üles, ülikoolis ei käinud ning põlgas aristokraate. House of Commonsisse valiti ta 39-aastaselt ehk võrreldes privilegeeritud aadlikega suhteliselt vanas eas. William Gladstone'i teises valitsuses oli ta aastatel 1880–1885 Kaubandusnõukogu president. Tol ajal oli Chamberlain silmapaistev oma rünnakute poolest konservatiivide juhi Lord Salisbury vastu ja 1885. aasta üldvalimistel pakkus ta välja progressiivse uute põllumeeste toetusskeemi, mida ei jõutud rakendada. Chamberlain astus Gladstone'i kolmandast valitsusest tagasi, kuna oli vastu Iirimaa omavalitsusõigusele. Ta lõhestas Liberaalse Partei ning rajas Liberaalse Unionistide Partei, kuhu kuulusid Birminghami kandist pärit parlamendiliikmed.

1895. aasta valimiste järel olid liberaalsed unionistid koalitsioonis konservatiividega, keda juhtis Chamberlaini endine oponent Salisbury.^[1][2] Ta oli koloniaalasjade riigisekretär ning töötas välja plaane Briti impeeriumi laiendamiseks Aasias, Aafrikas ja Lääne-Indias. Ta mängis olulist osa teise buuri sõja puhkemises ja oli selle eest vastutav minister. 1900. aastal võitsid konservatiivid ja liberaalsed unionistid valimised. 1903. aastal astus ta valitsusest tagasi, et hakata võitlema tariifireformi eest, kuna ta pooldas importkauba maksustamist, mitte vabakaubandust. Tal oli juba liberaalsete unionistide toetus, kuid 1906. aasta valimistel saadi valus kaotus. Veidi aega pärast 70. sünnipäeva suurejoonelisi pidustusi Birminghamis tabas teda insult ning ta läks erru.

Kuigi Chamberlain ei pidanud kordagi peaministriametit, oli ta üks oma aja mõjukamaid Briti poliitikuid. Ajaloolased on teda iseloomustanud kui üldsusele vastumeelset isiksust, kes oli tihti isekas, halastamatu ja põlatud. Tal olid ambitsioonid, mis jäid suuresti täitmata. Samas oli tal hea vaist rohujuuretasandil organiseerimise osas ning ta mängis teise buuri sõja võidus keskset rolli. Ta läks ajalukku Briti koloniaal-, välis-, maksu- ja munitsipaalpoliitika korraldaja ning mõlema suure partei lõhestajana.^[3] Winston Churchill tõdes hiljem, et Chamberlain kujundas Briti poliitilise kliima.^[4]

Ta on maetud Birminghami.