Juhan Kristjan Talve

Juhan Kristjan Talve (ka Juhan Talve; 26. november 1951 Stockholm – 26. märts 2003 Turu) oli Soome ja Eesti jurist, ajakirjanik ja politoloog.

Talve õppis Turu Ülikooli õigusteaduskonnas. Aastail 1978–1999 töötas ta kindlustusseltsis Verdandi (nüüd Veritas). Ta oli Raadio Vaba Euroopa kaastööline ja töötas pärast Eesti iseseisvuse taastamist aastail 1998–1999 Eesti Vabariigi välisministeeriumis analüütikuna.^[1]

Poliitiline tegevus

Ta osales Soome poliitikas, nimelt parempoolsena, olles aastatel 1970–1976 Kokoomuse Päris-Soome piirkonna peasekretär.^[2] Ta tegutses Eestis asuvate teisitimõtlejate sidemehena ning aitas vabas maailmas levitada informatsiooni Eesti tegeliku olukorra kohta.

Aastail 1989–1990 kuulus ta Eesti Vabariigi Kodanike Peakomiteesse. 1990. aastal sai temast Eesti Kongressi Välis-Eestist valitud saadik. Turu Ülikooli õigusteaduskonna kasvandikuna rakendas Talve vabas maailmas omandatud teadmisi Eesti põhiseaduse tegemisel Põhiseaduse Assamblees aastail 1991–1992.

Talve oli rahvusliku koonderakonna Isamaa asutajaliige.

Looming ja tegevus ajakirjanikuna

Talve on avaldanud arvukalt artikleid Soome, Rootsi ja Eesti ajakirjanduses, esinenud lektorina ja poliitikute koolitajana. Raadio Vaba Euroopale kirjutas ta paarikümne aasta jooksul üle tuhande kommentaari, mis tingitud vajadusest näidata demokraatia eeliseid ning selgitada diktatuurirežiimide inimvaenulikku olemust.

Talve on kasutanud pseudonüümi Sirje Sinilind. 1983. aastal ilmus tal Stockholmis selle nime all raamat "Mõningatest rahvuspoliitika aspektidest", mis käsitleb süsteemselt nõukogude režiimi kuritegelikku poliitikat Eesti territooriumil 1940. aastast alates. Talve uurimus, mis tõlgiti soome, inglise ja ungari keelde, tekitas Eesti NSV võimudes tõsist ärevust ja muutus omas ajas mõneti legendaarseks.^[3]

Raamatut "Hääl vabadusest" iseloomustanud Lauri Vahtre sõnul on Juhan Kristjan "võrdlemisi kibe autor, kuid see kibedus ei võrsunud mitte pahatahtlikkusest, vaid murest. Pealegi tasakaalustab seda teravmeelsus ja suurepärane huumorimeel. Ühe-kahe tema kirjutise lugemine annab ainet mõtisklusteks, on huvitav ja hariv. Terve kogumik kirjutisi on aga ekskursioon lähedasse ja samas juba üksjagu kaugesse (lähi)minevikku, midagi intellektuaalse seiklusturismi taolist. Ümbernurga heietamist ega keerutamist ei ole, kõik öeldakse otse välja ja igaüks saab nii, nagu ta ära on teeninud."^[4]

Ta oli Wellesto liige.

Raamatud

• Sirje Sinilind. "Mõningatest rahvuspoliitika aspektidest: visand nõukogude rahvuspoliitika kriitikaks Eestis 1940–1983" Stockholm, Eesti Rahvusfond 1983. 95 lk.
• Sirje Sinilind. "Viro ja Venäjä: havaintoja Neuvostoliiton kansallisuuspolitiikasta Virossa 1940–1984" Helsinki, Alea-Kirja, 1984. 222 lk. ISBN 9519272976. Teine trükk: Helsinki, Alea-Kirja 1985. ISBN 9519272976^[3]
• Sirje Sinilind. "Estonia in the prison of nations" Eesti keelest inglise keelde tõlkinud Elga Eliaser. Stockholm, Estonian information centre 1984.
• Juhan Kristjan Talve. "Hääl vabadusest. Juhan Kristjan Talve tekstid 1983–1997". Koostanud: Lauri Vahtre, eessõna: Toomas Hendrik Ilves. Tallinn, Tammerraamat 2008. 327 lk. ISBN 9789985991848

Publikatsioone

• Harri Raitis. "Vapauden haave: toinen romaani Virosta" Järelsõna: Juhan Talve. Turku, Kirja-Aurora 2000. 277 lk. ISBN 9512916665

Tõlkeid

• Jossif Brodski. "Täiel määral mitte keegi" Kolm esseed. Inglise keelest tõlkinud Juhan Kristjan Talve, Kersti Unt. Loomingu raamatukogu 1991, 27/28. Tallinn, Perioodika 1991.
• Stig Dagerman. "Saksamaa sügis: reportaaž" Rootsi keelest tõlkinud Juhan Talve. Järelsõna: Anu Saluäär Loomingu raamatukogu 1998, 7/8. Tallinn, Perioodika 1998. ISBN 9985868277

Tunnustus

• 2001 Valgetähe V klassi teenetemärk

Isiklikku

Juhan Kristjan Talve on Ilmar Talve ja Liisa Marjatta Karvineni poeg. Aastatel 1990–2003 oli abielus Sirje Kiiniga.