Juno

Juno (Iuno) oli Vana-Itaalia, eriti Vana-Rooma abielu ja sünnituse jumalanna.

See artikkel räägib jumalannast; kaitsevaimu kohta vaata artiklit Iuno (kaitsevaim); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Juno (täpsustus)

---

"Ivno Regina" (kuninganna Juno) mündil

Algul isikustas ta naise sisimat olemust. Igal naisel oli oma isiklik kaitsevaim ja viljakuse kehastus iuno (mitmus iunones), nii nagu meestel oli genius.

Juba esiajal peeti teda suureks jumalannaks. Teda austati pulmade ja abielu jumalannana (Juno, Iuga, Pronuba) ja sünnituse jumalannana (Iuno Lucina). Latium ja Rooma olid tema kultuse keskused.

Iga kuu esimene päev (kalenda, noorkuu päev) oli pühendatud Junole ning sel päeval lausuti vormel, mis sidus noorkuud Junoga. Sel päeval pühitseti sisse kõik tema Roomas asuvad templid.

Kui ajaloolisel ajal samastati teda Vana-Kreeka jumalanna Heraga ning ta võttis üle tema rolli, hakati teda pidama Jupiteri abikaasaks ja jumalate kuningannaks. Samastati arvatavasti etruski mõjul. Etruskidel vastas Junole Uni.

Juno nimi arvatakse olevat sufiksi -on abil tuletatud juure iuven- (noor, sõnas iuvenis noor) lühenenud kujust iun-, mis esineb ka sõnades iunix (lehmmullikas) ja iunior (noorem).^[1]

Juno vanemad olid Saturnus ja Ops.

Juno oli Rooma linna kaitsejumalus. Tal oli Roomas mitu pühamut. Varro järgi seadis sabiinide kuningas Titus Tatius sünnitusjumalanna Iuno Lucina kultuse sisse Esquiliniuse künkal. Alates 392. aastast eKr oli Aventinuse künkal Iuno Regina (kuninganna Juno) tempel. Juno kultuskuju viidi sinna üle Vejist, mille roomlased siis vallutasid, veendes rituaaliga Junot Veji maha jätma. Junot austati Kapitooliumil, sealhulgas linna kaitsva Kapitooliumi triaadi raames koos Jupiteri ja Minervaga 509. aastal eKr sisse pühitsetud suures Jupiteri templis. Tema püha loom oli hani, mistõttu tema templi juures Kapitooliumil peeti hanesid. Kui haned hoiatasid oma valjude häälitsustega linlasi vaenlaste rünnaku eest, kirjutati see hoiatus Juno arvele ning talle anti lisanimi Moneta (hoiataja, Iuno Moneta). 344 eKr pühitseti sisse tema tempel Kapitooliumi kirdenurgas. Lisaks peeti Junot Rooma linna varajase rahapaja kaitsjaks, sest see rajati väidetavalt 289. aasta paiku Kapitooliumile Juno templi juurde kuuluvasse hoonesse.

Juno tähtsaim püha Roomas oli Matronalia 1. märtsil. Nonae Caprotinae toimus 7. juulil.

Juno kultuse eest vastutasid Jupiteri preester flamen dialis ja tema abikaasa flaminica. Juno ohvriloom oli valge lehm.

Juunikuu nimetus tuleneb arvatavasti Juno nimest.

Väljaspool Roomat esines Juno kultust muu hulgas Teanum Sidicinumis, Aesernias, Lanuviumis, Gabiis, Veiis ja Perusias. Ta oli mitme itaalikute ja etruskide linna kaitsejumalus. Mitmes Kesk-Itaalia linnas oli Juno tähtsaim jumalus, näiteks latiinide linnas Lanuviumis, kus ta kandis lisanime Sospita. Seal kujutati teda piigi, kilbi ja terava otsaga kingadega. Tema püha looma kitse nahk oli visatud üle ta selja ja pea.

Sabiinide jumalanna Juno Curitis kanti Juno Quiritise nime all üle ka Rooma.

Sageli samastatakse Junot ikonograafias Isisega.

Mõnikord seostatakse valentinipäeva traditsiooni ühe Juno tähtpäevaga, 14. veebruaril toodi Junole õieohver.

Ikonograafia

Joseph Paelinck – Juno, 1832

Ikonograafia võeti üle Hera ikonograafiast.

Juno atribuudiks on sageli paabulind, eriti barokk-kunstis.

Nelja elemendi rühmas sümboliseerib Juno sageli õhku.