Kataster

Kataster on riiklik andmekogu, mis sisaldab andmeid maaomandite, kinnistute ja maatükkide kohta. Andmekogu salvestab teavet maa piiride, selle pindala, väärtuse, omaniku ja kasutusotstarbe kohta.

Kataster Eestis

Katastri vastutav töötleja ehk katastripidaja on Maa- ja Ruumiamet.  Katastripidaja vastutab katastrikande tegemise, andmete parandamise ja muutmise, kitsenduste ning maakasutusõiguse registreerimise ning maa hindamiseks vajalike andmete kogumise eest. Volitatud töötleja on Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskus. Nende ülesandeks on keskkonnalaaste andmete haldamine, töötlemine, kvaliteedi ja kättesaadavuste tagamine. Katastri koosseisu kuuluvad kaardid, nagu katastrikaart, kitsenduste kaart, kõlvikukaart ning maa kvaliteedi ja hindamise kaart.^[1]

Katastrit kasutatakse kinnisasja piiri ja ruumilise ulatuse määratlemiseks. See on protsess, kus omanik või volitatud isik esitab esmalt katastripidajale ehk Maa- ja Ruumiametile taotluse kinnisasja piiri ja ruumilise ulatuse registreerimiseks. Taotlusega koos esitatakse ka vajalikud dokumendid (nt maatüki omandiõigust tõendavad paberid).^[2]

Seejärel viib litsentseeritud maamõõtja läbi maamõõtmise, mille käigus määratakse esmalt kindlaks kinnisasja piiripunktid, mis tähistatakse füüsiliselt maapinnal. Järgnevalt määratakse kindlaks kinnisasja geograafilised koordinaadid. Maamõõtja koostab katastrikaardi, kuhu on kantud kinnisasja piirid, ruumiline ulatus, sihtotstarve, maa väärtus ja maa looduslik seisund. Katastrikaart ja vajaminevad dokumendid edastatakse katastripidajale, kes kontrollib esitatud andmete täpsust ja vastavust kehtivatele nõuetele. Pärast kontrolli registreeritakse andmed ametlikult katastrisse. Katastripidaja kinnitab registrikande ning väljastab ametliku väljavõtte katastrikaardist.^[2]

Maaüksuste kohta on võimalik infot leida katastrist. Selleks tuleb sisestada maakatastri kiirpäringusse kas otsitava katastriüksuse tunnus või aadress. Tulemuseks pakutakse katastriüksuse andmeid ja asukohta kaardil.^[2]

Probleemid piiride määramisega

Peamised katastriüksuste piiride määramise probleemid:

• Mõõdistuste ebatäpsus – Erinevatel aegadel kasutatud mõõtmismeetodid ja standardid põhjustavad katastriandmete vastuolusid.^[3]

• Protseduurilised vead – Naabrite teavitamata jätmine, valed mõõtmisandmed ja puudulikud dokumendid võivad tekitada juriidilisi vaidlusi.^[3]
• Piirimärkide kadumine – Piiripostid võivad aja jooksul hävida, kaduda või valesti ümber paigutatud saada, põhjustades segadust.^[3]
• Õigusaktide muutused – Muutuvad seadused ja tehnilised nõuded võivad tekitada erinevusi tegelike ja registris olevate piiride vahel.^[3]

Ajalugu

Rooma keisrid kasutasid katastrikaarte, et taastada riigile kuuluvad maad ja tagada nende maksustamine. Üks tuntumaid mõõdistusi toimus 77. aastal pKr Kampaanias keiser Vespasianuse käsul.^[4]

Pärast Rooma langemist katastrite kasutamine katkes. Keskajal määrati maade piirid peamiselt kirjalike kirjelduste põhjal, mis olid sageli ebatäpsed ja subjektiivsed. Täpseid mõõdistusi ei tehtud ning maaomandi kindlaksmääramisel tugineti pigem traditsioonidele ja tunnistustele.^[4]

Katastrikaardid tulid taas kasutusele alles 16. ja 17. sajandil, esmalt Hollandis.  Alguses kasutasid katastrit eraisikud omandivaidluste lahendamiseks, kuid peagi hakkasid ka valitsused neid maksustamise eesmärgil rakendama. Katastrid muutusid oluliseks vahendiks maa ja selle kasutuse kontrollimiseks, aidates kaasa kaasaegse maaomandisüsteemi väljakujunemisele.<ref name=":0" /

Vaata ka

• Veekataster
• Katastrimõõdistamine
• Katastrivald