Kirikueestseisja

Kirikueestseisja (saksa keeles Kirchenvorsteher) oli kihelkonna ametiisik, kes täitis majanduslikke ja politseilisi ülesandeid. Enamasti olid kirikueestseisjad kohalikud mõisnikud ja harilikult oli neid kihelkonna kohta kaks.^[1]

Kirikueestseisja mõiste tuli Euroopas kasutusele hiliskeskajal, Vana-Liivimaal hakati seda kasutama 15. sajandi teisel poolel. Esialgu oli populaarsem vöörmündri nimetus, kuid alates 17. sajandist nimetati kihelkonnakiriku eest hoolitsejat reeglina eestseisjaks ning tema talupojast abilist vöörmündriks.^[2] Kirikueestseisjad nimetas igas kihelkonnas ametisse kohalike mõisnike hulgast ülemkirikueestseisja. Viimased pidasid ametit väga vastumeelseks.^[3]

Eestis kaotati kirikueestseisja ametikohad 1919. aastal.^[1]

Vaata ka

• Ülemkirikueestseisjad – ülemkirikueestseisja-ametis (saksa keeles Oberkirchenvorsteher-Amt)^[4]. Evangeelse luterliku kiriku konsistooriumipiirkonna ülemkirikueestseisja-ametisse kuulusid ilmaliku eesistujana Eestimaa rüütelkonna maanõunik, mees-/maakohtu liige ilmaliku kaasistujana ja praost vaimuliku kaasistujana, 1711. aastal lisandus juristist notar. Ülemkirikueestseisja-ameti ülesandeks oli kirikueestseisjate juhendamine, nende tegevuse kontrollimine, ametisse seadmine ja vallandamine; kirikuhoonete, teede ja sildade korrashoiu organiseerimine; kirikumaade omandiõiguslike probleemide lahendamine; koguduste majandusliku olukorra, kirikuõpetajate sissetulekute ja vaimulike leskede ning orbude eest hoolitsemine ja vaeste hoolekande organiseerimine; ebausukommetega võitlemine; järelevalve talurahvakoolide üle.
• Eestimaal 4 (Harjumaa ülemkirikueestseisja-amet, Virumaa ülemkirikueestseisja-amet, Järvamaa ülemkirikueestseisja-amet, Läänemaa ülemkirikueestseisja-amet)
• Liivimaa Eesti alal (Tartu-Võru ülemkirikueestseisja-amet, Pärnu-Viljandi ülemkirikueestseisja-amet) ja Saaremaal (Saaremaa ülemkirikueestseisja-amet) 3 ülemkirikueestseisja-ametid.