Kirill Mazurov

Kirill Trofimovitš Mazurov (vene keeles Кирилл Трофимович Мазуров,valgevene keeles Кірыл Трафімавіч Мазураў; 25. märts / 7. aprill 1914 Rudnja-Pribõtkovskaja, Gomeli maakond, Mogiljovi kubermang – 19. detsember 1989 Moskva) oli Valgevene NSV ja NSV Liidu partei- ja riigitegelane. Ta oli aastatel 1956–1965 Valgevene Kommunistliku Partei esimene sekretär.

Kirill Mazurov (1972)

Ta sündis 1914. aastal Rudnja-Pribõtkovskajas Gomeli maakonnas Mogiljovi kubermangus (praeguse haldusjaotuse järgi Homieli rajoonis Homieli oblastis) talupoja perekonnas.

Ta lõpetas 1933. aastal Gomeli maanteetehnikumi ja 1947. aastal Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei juures asuva Kõrgema Parteikooli.

Aastatel 1936–1938 teenis ta Punaarmees, seejärel töötas Valgevene Raudtee poliitosakonnas.

1940–1941 oli ta Homieli LKNÜ linnakomitee sekretär, seejärel Bresti LKNÜ oblastikomitee esimene sekretär.

1941–1942 oli ta Punaarmees, osales lahingutes idarindel, sai haavata. Septembris 1942 saadeti ta Partisaniliikumise Keskstaabi esindajana alampolkovniku auastmes Saksa vägede tagalasse Valgevenes, kus ta sõdis partisaniüksustes 1943. aasta lõpuni; oli Valgevene LKNÜ põrandaaluse keskkomitee sekretär.

Aastatel 1943–1946 oli ta Valgevene LKNÜ keskkomitee teine sekretär ja 1946–1947 Valgevene LKNÜ keskkomitee esimene sekretär.

Aastatel 1947–1948 töötas ta Valgevene Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee aparaadis, 1949–1950 oli Valgevene kommunistliku (bolševike) partei Minski linnakomitee teine, hiljem esimene sekretär.

Aastatel 1950–1953 oli ta Minski oblasti parteikomitee esimene sekretär. Aastatel 1953–1956 oli ta Valgevene NSV Ministrite Nõukogu esimees. Aastatel 1956–1965 oli ta Valgevene Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär.

Aastatel 1965–1978 oli ta NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja. Aastal 1968 vastutas ta Varssavi Lepingu Organisatsiooni sissetungi eest Tšehhoslovakkiasse poliitilise juhtimise eest.

1978. aastast oli ta üleliidulise tähtsusega personaalpensionär.

Aastatel 1986–1989 oli ta üleliidulise sõja- ja tööveteranide organisatsiooni nõukogu esimees.

Isiklikku

Tal on kaks tütart ja üks poeg. Tütar Natalja on abielus Ivan Kapitonovi poja Vladimiriga.