Lähikaitse relvasüsteem

Lähikaitse relvasüsteem^[1] (inglise keeles Close-in Weapon System, lühendatult CIWS) on kaitsesüsteem, mille ülesanne on lühimaadistantsilt hävitada lähenevaid rakette, õhusõidukeid või muud väikesõidukeid.^[2]

AK-630 CIWS

Sea Wolf raketipõhine kaitsesüsteem

Denel 35 mm kaitserelv

Lähimaa kaitsesüsteem on kõige enam kasutusel sõjalaevadel. Tänapäeval on peaaegu igal sõjalaeval mingisugune lähimaa kaitsesüsteem. Tavaliselt on ühel laeval kaks kuni neli lähimaa kaitsesüsteemi, mis tavaliselt asuvad laeva ees- ja tagaosas. Osadel laevadel on need süsteemid ka külgedel. Suurematel laevadel, näiteks lennukikandjatel, on neid süsteeme rohkem kui neli.

Lähikaitse relvasüsteem koosneb tavaliselt arvutite ja radarite abil juhitavatest kuulipildujatest või õhutõrjesoomukite raketisüsteemidest.

Selliseid relvasüsteeme on paigaldatud ka tankidele ja muudele soomusmasinatele. Seal on nende ülesanne hävitada lähenevaid rakette ja väikesõidukeid. Soomusmasinate puhul kutsutakse neid süsteeme aktiivseteks relvasüsteemideks.

Lähikaitse relvasüsteem on viimane kaitsesüsteem. See läheb käiku alles siis, kui teiste kaitsesüsteemide töö ebaõnnestub.

Ajalugu

Lähikaitse relvasüsteemide kasutus sai suure hoo sisse 1970. aastatel, kui laevatõrjerakettide kasutus ja võimekus suurenes. Kuna senised kaitsemeetodid uuemate laevatõrjerakettidega enam hakkama ei saanud, oli vaja paremaid kaitsesüsteeme.

Esimesed lähikaitse relvasüsteemid kasutasid ainult kuulipildujaid või kahureid. Hiljem hakati välja töötama süsteeme, mis kasutasid ka juhitavaid rakette (PGM-e).

AK-230, Soome laeval Keihässalmi

Phalanx CIWS

RIM-116 Rolling Airframe Missile raketisüsteem

Üks esimesi lähikaitse relvasüsteeme oli venelaste loodud AK-230. Seda hakati ehitama 1950. aastatel, kuid teenistusse võeti see alles 1969. aastal. AK-230 süsteem kasutab kahte 30-millimeetrist täisautomaatrelva. AK-230 põhieesmärk on kaitse lennumasinate eest. NSV Liidus toodeti neid relvi umbkaudu 1450 ja Hiinas 300, tüüp 69-na. AK-230 suudab lasta kuni 2000 lasku minutis. Laskekaugus on teoreetiliselt 6,7 kilomeetrit, kuid tegelikes oludes keskmiselt 2,5–4 kilomeetrit. Relva kogukaal on umbkaudu 1900 kilogrammi. Relva kontrollis radar ja spetsiaalne arvuti.

AK-230 järeltulija on AK-630. AK-630 väljatöötamine algas 1963. aastal ja esimesed prototüübid valmisid 1966. aastal. Kasutusse võeti süsteem 1976. aastal. Eelmise versiooniga võrreldes saab see süsteem lasta kuni 5000 lasku minutis ja end 360 kraadi pöörata (AK-230 suutis 180 kraadi ühtepidi ja 180 kraadi teistpidi). Lisaks võeti kasutusele rohkem automaatrelva torusid.

1980. aastal võttis USA kasutusele süsteemi Phalanx CIWS. Phalanx põhines M61 Vulcan täisautomaatrelval. Phalanx CIWS süsteemi laskekiirus on kuni 4500 lasku minutis, süsteemi täiskaaluks 6200 kilogrammi, maksimum laskekaugus 3500 meetrit ning süsteem saab keerata 150 kraadi ühele ja 150 kraadi teisele poole.

Peale Venemaa ja USA on selliseid relvi tootnud veel Hiina, Saksamaa, Holland, Šveits, Hispaania, Türgi, Itaalia, Iisrael, Lõuna-Aafrika ja India.

Paljud neist süsteemidest, mis on loodud pea nelikümmend aastat tagasi, on siiamaani kasutusel. Neid on küll uuendatud ja hooldatud, kuid baassüsteem on sama.

Tööpõhimõte

Tavaliselt on süsteem täielikult automaatne ja autonoomne. Kuigi süsteemi juhib arvuti, jälgitakse süsteemi tööd ka operatsioonikeskuses.

CIWS-süsteem koosneb radaritest, erinevatest anduritest, arvutitest, kahurist, kuulipildujast või raketisüsteemist.

Süsteem tuvastab lähenevad vaenlase raketid ja sõidukid suuruse ja kiiruse järgi. Seejärel liigitatakse need suuruse ja kiiruse järgi ohukategooriatesse. Raketti või sõidukit, mis tõenäoliselt läheb mööda, ignoreeritakse. Arvuti valib ise, millist sihtmärki järgmisena lastakse. Tavaliselt süsteem ei vali järgmist sihtmärki enne, kui eelmine on hävitatud.

Süsteemide efektiivsus

Kuna CIWS-üsteemi efektiivne laskekaugus pole väga suur, siis hävitatavad sihtmärgid plahvatavad suhteliselt laeva lähedal. See tähendab, et plahvatuses tekkinud killud lendavad tõenäoliselt laeva pihta. Kuigi lendavad killud on väikesed võrreldes laevaga, võivad need siiski kahjustada radareid, andureid ning laeval liikuv meeskond võib pihta saada.

Relvasüsteemide efektiivne laskekiirus ja -kaugus on väga erinevad. Vanemate süsteemide, näiteks AK-230, laskekaugus on umbkaudu 2,5–4 kilomeetrit ja laskekiirus 2000 lasku minutis. Uuemad süsteemid, näiteks Phalanx CIWS, aga suudavad lasta kuni 4500 lasku minutis 3500 meetri kaugusele. Samas on ka selliseid uuemaid süsteeme, mis lasevad vähem laske minutis ja mille laskekaugus on väiksem kui AK-230-l. Kuid nende süsteemide sihtmärgi tabamise täpsus on suurem.

Raketisüsteemid on kõige efektiivsemad lähikaitse relvasüsteemid. Nad suudavad tabada rakette, mis liiguvad kiirusel Mach 3 viie kuni kaheksa kilomeetri kauguselt.

Lisaks leidub ka selliseid hübriidsüsteeme, nagu on venelaste SA-N-11 Grison. Need süsteemid kasutavad nii rakette kui ka kahureid või kuulipildujaid. Süsteemis SA-N-11 Grison on kasutusel kuus kuulipildujat, mis suudavad lasta kokku kuni 12 000 lasku minutis kuni 1500 meetri kaugusele. Lisaks kuulipildujatele on tal veel raketisüsteem, mis suudab hävitada sissetulevad raketid, mis liiguvad kuni kiirusel 4,5–10 Machi ja kuni 1,5 kilomeetri kaugusel.

CIWS-süsteemidega seotud intsidendid

Kuna need kaitsesüsteemid on arvutiga juhitavad, võiks eeldada, et vigu ei teki, kuid päris nii see pole.

Suurimad probleemid nende süsteemidega on tekkinud operatsioonide Earnest Will ja Desert Storm käigus.

17. mail 1987 sai USS Stark (FFG-31) pihta Iraagi Exocet raketiga, kui Phalanx CIWS süsteemil tekkis süsteemitõrge.

25. veebruaril 1991 laskis USS Missouri (BB-63) pihta Iraagi poolt venelaste laevatõrjerakett SS-N-2 Styx. Selle raketi tõrjeks oli plaanis kasutada peibutist, kuid Phalanx CIWS süsteem laeval USS Jarret (FFG-33) arvas, et väljalastud peibutis on vaenlane, ning avas selle pihta tule. Pihta sai ka USS Missouri, kuid kõik jäid terveks. Iraaklaste lastud raketi hävitas HMS Gloucester (D96) Sea Darti raketiga.

1996. aastal Ameerika ja Jaapani ühistreeningute ajal avas Jaapani laevale paigutatud Phalanx CIWS süsteem Ameerika lennuki A-6 Intruderi pihta tule. Mõlemad lennukipiloodid pääsesid eluga.

Lisaks sellistele sõjalistele õnnetustele on olnud ka kordi, kus tuli on avatud tsiviillaevade pihta. Kuna süsteemid on enamjaolt kogu aeg aktiivsed, siis on juhtunud, et tsiviillaevad on sattunud sõjalaevale liiga lähedale või on kuidagi muudmoodi tekitanud olukorra, mida süsteem on pidanud ohuks, ning automaatsüsteem on nende suunas tule avanud.

Lähikaitse relvasüsteemide võrdlus

CIWS-süsteemide võrdlus

	Type 730 CIWS[3]	AK-630[4]	Phalanx CIWS[5]	Goalkeeper CIWS	DARDO[6]	Millennium[7]
Kaal	9800 kg	9114 kg	6200 kg	9902 kg	5500 kg	3300 kg
Relvastus	30 mm 7 toruga kuulipilduja	30 mm 6 toruga kuulipilduja	20 mm 6 toruga M61 Vulcan kuulipilduja	30 mm 7 toruga GAU-8 kuulipilduja	40 mm 2 toruga Bofors 40 mm	35 mm 1 toruga Oerlikon Millennium 35 mm relvasüsteem
tulekiirus	7000 lasku minutis	5000 lasku minutis	4500 lasku minutis	4200 lasku minutis	600/900 lasku minutis	200/1000 lasku minutis
efektiivne laskekaugus	3000 m	4000 m	2000 m	3600 m	4000 m	3500 m
laskemoona kogus	2560 lasku	2000 lasku	1550 lasku	1190 lasku	736 lasku	252 lasku
lasukiirus	1100 m/s	900 m/s	1100 m/s	1109 m/s	1000 m/s	1050 m/s / 1175 m/s
vertikaalne liikuvus	–25 kuni +85 kraadi	–12 kuni +88 kraadi	–25 kuni +85 kraadi	–25 kuni +85 kraadi	–13 kuni +85 kraadi	–15 kuni +85 kraadi
vertikaalse liikuvuse kiirus	100 kraadi sekundis	50 kraadi sekundis	115 kraadi sekundis	100 kraadi sekundis	60 kraadi sekundis	70 kraadi sekundis
horisontaalne liikuvus	360 kraadi	360 kraadi	360 kraadi	360 kraadi	360 kraadi	360 kraadi
horisontaalse liikuvuse kiirus	100 kraadi sekundis	70 kraadi sekundis	115 kraadi sekundis	100 kraadi sekundis	90 kraadi sekundis	120 kraadi sekundis
kasutusel alates	2007	1976	1980	1980	–	2003

Maapõhised kaitsesüsteemid

Lähikaitse relvasüsteeme kasutatakse ka sõjaväebaaside maapõhistes raketi- ja pommikaitse süsteemides.^[8] Selliseid süsteeme leidub ka tankidel ja soomusmasinatel, näiteks Drozd (venelaste leiutis 1980. aastast), Arena (venelaste süsteem, mida veel ehitatakse), Trophy (Iisrael), Quick Kill (USA) ja LEDS-150 (Lõuna-Aafrika ja Rootsi).

Laseripõhised kaitsesüsteemid

Laseripõhiseid lähikaitse relvasüsteeme alles töötatakse välja. 2014. aasta augustis ehitati töötav prototüüp, mis pandi laevale USS Ponce.^[9] Türgi Teaduse ja Tehnoloogia Uuringu Nõukogu on teine organisatsioon peale USA-d, kes on ehitanud laseripõhise CIWS-prototüübisüsteemi ja seda testinud.^[10][11][12]