Laamakasvatus

Laama (ladina keeles Lama glama) on esindaja kaamelite (ladina keeles Camelidae) perekonnas, kuhu kuuluvad veel alpakad, Lõuna-Ameerikas looduslikult elavad guanakod ja vikunjad. Fossiilide päritolu viitab sellele, et laamad pärinevad Põhja-Ameerikast, kust nad levisid ka oma kodumaale Boliiviasse, Tšiilisse ja Peruusse. Lõuna-Ameerika riikides kodustati laamad umbes 4000 aastat tagasi.

Laama

Laamad võivad kasvada kuni 119 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 113 kg. Laamade eluiga on umbes 20 aastat.^[1]

Laamakasvatuse eesmärk

Tänapäeval peetakse laamasid villa saamise eesmärgil ning lemmikloomana, sest nad on intelligentsed ja rahulikud, neid on kerge pidada ja hooldada. Suure karja pidamine ei ole enam mõistlik, sest leidub palju sünteetilist kiudu, millega saab villa asendada.^[2] Laamasid kasutatakse ka valveloomadena – oma suure kasvu poolest on nad isegi paremad valvurid kui koerad.^[3]

Eestis kasvatatakse farmides laamade sugulasliiki alpakasid, näiteks Wile Alpaca Farm Türil, Alpakafarm Pärnus ja Muumioru Alpacafarm Harjumaal. Enamik laamakasvatajaid (üle 1300) on USA-s ja Kanadas.^[2]

Paljunemine ja aretus

Laamade paljunemist ei määra enamasti aastaaeg, välja arvatud parasvöötme kliimas. Sellises kliimas oleks kõige parem poegida kevadel või sügisel, et vältida suviseid ja talviseid ekstreemseid temperatuure. Tiinusperiood kestab umbes 11 kuud. Emasloomad on tiinestumiseks sobilikud 1–2-aastaselt, kui nende kaal on ⅔ täiskasvanu kaalust. Isasloomad on paljunemiseks sobilikud alates kahe ja poole aastaselt.^[2] Emased poegivad kiiresti, umbes tund aega.^[1]

Laamade hooldamine ja pidamine

Peamine riik, kus aretatakse laamasid villa struktuuri parandamise eesmärgil, on Boliivia. Laamad suudavad kohaneda hästi kõrgmäestikus.^[4] Nagu enamiku karjaloomade jaoks sobib laamadelegi tavaline elektri- ja okastraataed.^[2] Neil peab olema korralik külma- ja tuulekindel peavari, kuhu saab tuule eest varju minna, ning nad vajavad pidevat hooldust, pügamist ja küünte lõikamist. Pügada tuleks laamasid villa paksusest sõltudes üks kuni kaks korda aastas, küüsi peaks lõikama iga kolme kuu tagant.^[3]

Laamade käitumine

Karjas domineeriv laama võib hammustada oma karjakaaslast nii kõrvadest kui ka jalgadest. Laamad võivad inimese peale sülitada ja teda jalaga lüüa, kuid käitumishälbeid saab õpetamisega ära hoida.^[1]

Toitumine

Laamad on herbivoorid ehk taimetoidulised ja eelistavad põhiliselt kõrgekasvulisi taimi.^[5] Külmas kliimas kohanevad nad hästi ja eelistavad söödana kvaliteetset heina. Heina puhul on oluline valgusisaldus, mis peaks olema vähemalt 8–10% kogu söödast. Laamade sööt peab sisaldama mineraalaineid, millest tähtsamad on seleen ja E-vitamiin. Kui loomi kasvatatakse piirkonnas, kus söödas ei ole vajalikke mineraalaineid, tuleb need ise lisada, jälgides, et laamad ei läheks ülekaaluliseks.^[1]

Haigused ja arstiabi

Laamad on tugeva tervisega loomad – hästi hooldatud isenditel piisab ühest arstikülastusest aastas. Loomi vaktsineeritakse ja neile antakse ussirohtu, samuti lõigatakse välja hundihambad. Loomade õigeaegne vaktsineerimine ja parasiiditõrje aitab ennetada enamikku haigusi, nagu näiteks endotokseemiat, teetanust ja parasitismi. Kõrge temperatuuriga niisketes piirkondades võib laamadel tekkida kuumastress, eriti kui nad on rasvunud ja neil on raske kehakiud. Kuumastress põhjustab laamadel rahutust, letargiat, lamavat eluviisi ja krampe. Sellisel juhul tuleb loom viia kohe jahedamasse keskkonda ja jahutada teda külma veega pritsides. Enamik laamasid allub ravile.^[1]

Lisainfo

Tihti ei tehta alpakadel ja laamadel vahet. Kõige rohkem eristab laamat alpakadest nende karva struktuur. Laamasid on aretatud peenema villa saamiseks, kuid on jõutud järeldusele, et alpaka villakiud on parem kui laamal.^[3]