Mälu

Mälu on (organismi) võime salvestada, säilitada ja taasesitada informatsiooni, ehk ka võime kasutada kogemusi. Mälu parandavaid tehnikaid nimetatakse mnemoonikateks.

See artikkel räägib psühholoogia mõistest; arvutimälu kohta vaata artiklit Mälu (arvuti); Rein Saluri novellikogu kohta vaata artiklit Mälu (Saluri)

---

Mälu ilmneb kõigil elu evolutsiooni etappidel, kuid on saavutanud suurima keerukuse inimese puhul.

Selgroogsete loomade mälu anatoomiliseks substraadiks peetakse tänapäeval ajukoort ja neurogliiat.

Mälu liigitusi

Mälu võimalikke jaotuvusi on mitmeid:

• episoodiline mälu, protseduuriline mälu, semantiline mälu
• sensoorne mälu, lühimälu, töömälu, pikaajaline mälu
• eksplitsiitne mälu, implitsiitne mälu
• emotsionaalne mälu, kujundiline mälu, motoorne mälu, sõnalis-loogiline mälu
• tahteline mälu, mittetahteline mälu
• kuulmismälu, haistmismälu, nägemismälu

Mäluprotsessid

Mälu põhiprotsessideks peetakse tänapäeval järgmisi^[viide?]:

1. Meeldejätmine – uus teave kinnistatakse varem omandatuga seostamise teel
2. Talletamine – uue teabe lisamine ja vana teabe taandamine
3. Meenutamine – mälus säilinud teabe taastamine ja kasutamine

Inimese mäluprotsesside ülevaade^[1]

	Sensoorne mälu	Primaarne mälu	Sekundaarne mälu	Tertsiaarne mälu
Salvestamine	automaatselt tajumisel	verbaliseerimine	harjutamine	väga sage harjutamine
Kättesaadavus	piirab ainult väljastamise kiirus	väga kiire	aeglane	väga kiire
Unustamise viis	kiire kustumine	uus info asendab vana	nii uue kui vana info segav mõju	unustamist pole
Maht	piiratud sisendsignaalide hulgaga	vähene	väga suur	väga suur

Filosoofia

Mitmes filosoofia harus (näiteks epistemoloogias ja isikuidentsuse uurimises) on mälul suur tähtsus. Mälu uurivad mälumetafüüsika (vaimufilosoofia haru), mäluepistemoloogia ja mälueetika, kokkuvõtvalt räägitakse mälufilosoofiast.^[2]

Vaimufilosoofia

 Pikemalt artiklis Mälumetafüüsika

Mälumetafüüsika on osalt läbi põimunud psühholoogiafilosoofia ja neuroteaduse filosoofiaga. Mälumetafüüsika keskne eesmärk on töötada välja mäletamise teooria, mis ütleb, milles mäletamine seisneb. Pole selge, kas saab olla ühtne mäletamise teooria või on tarvis eraldi teooriaid mälu eri liikide kohta. (Samalaadne küsimus võib tekkida mäluepistemoloogias^[3].) Põhitähelepanu on olnud pööratud episoodilisele mälule, mis annab mäletajale erilise ligipääsu minevikusündmustele. Mõnede autorite^[4] arvates vääribki üksnes episoodiline mälu mälu nime.^[2]

Lisaks individuaalsele mälule on hakatud uurima ka kollektiivset mälu. Sellest on välja kasvanud multidistsiplinaarne uurimisvaldkond mäluuuringud. See uurib ka probleeme, mis pärinevad välismälu uurimisest tunnetusteaduses. Sel juhul vaadeldakse mälu jaotatud tunnetuse või laiendatud tunnetuse prisma läbi.^[2]

Mälu liigid

Eetika

 Pikemalt artiklis Mälueetika

Moraalse vastutuse seos mäluga

Moraalne vastutus võib olla seotud vaimse ajarännuga. Näiteks Neil Levy^[5] väidab, et psühhopaadid ei saa episoodilise mälu ja episoodilise tulevikumõtlemise puudulikkuse tõttu tõeliselt kavatseda teisi kahjustada, nii et nad ei saa oma tegude eest täielikult moraalselt vastutada. Carl F. Craver jt (2016) ei ole selles nii kindlad ning viitavad sellele, et sellise puudulikkusega inimesed teevad moraaliotsustusi, mis sarnanevad normaalsete inimeste moraaliotsustustega.^[2]

Kohus mäletada

 Pikemalt artiklis Kohus mäletada

Mõnede autorite väitel võib inimestel olla kohus mäletada. Avashai Margaliti (2002) järgi on meil kohus mäletada radikaalse kurjuse ohvreid. Jeffrey Blustein (2008) ütleb, et see kohustus võib olla nii inimestel kui ka kollektiividel. Sellises vaimus töötavad näiteks tõe- ja lepituskomisjonid. Väidetakse ka, et üldist kohust minevikku mäletada ei ole ning mõnel juhul võib olla isegi kohus unustada^[6].^[2]

Õigus olla unustatud

 Pikemalt artiklis Õigus olla unustatud

Arvutiajastu on toonud kaasa ülemineku olukorrast, kus unustamine on norm (inimese sõnad ja teod jätavad üldiselt vähe püsivaid jälgi), olukorda, kus paljud sõnad ja teod jätavad püsivaid jälgi^[7], nii et pärast sobimatut käitumist pole inimestel võimalust tühjast kohast uuesti alustada. Seetõttu on mõned autorid rääkinud õigusest olla unustatud^[8]. Seda õigust on õiguslikult ja tehniliselt tõenäoliselt raske ellu viia. Pole ka selge, kas on usutav, et inimestel on kohus unustada, mille see õigus kaasa toob^[9].^[2]

Vaata ka

• kehamälu
• konfabulatsioon
• mnemotehnika