Mainzi toomkirik

Mainzi toomkirik (ka Mainzi Püha Martini katedraal; saksa keeles Hohe Dom St. Martin zu Mainz või lühendatult Mainzer Dom) on katoliku katedraal ning endise Mainzi peapiiskopkonna ja tänapäevase Mainzi piiskopkonna peakirik.^[1][2]

Mainzi toomkirik
Mainzer Dom
Vaade Mainzi toomkirikule
Riik	Saksamaa
Asukoht	Mainz
Koordinaadid	49° 59′ 56″ N, 8° 16′ 26″ E

Vaade Mainzi toomkirikule. Hermann Emdeni foto 1850. aastate lõpust

Toomkirik on pühendatud pühale Martinile ja kooriruum pühale Stefanusele.

Ajalugu

975. aastal nimetas Saksa-Rooma keiser Otto II oma kaaskondlase Willigise Mainzi peapiiskopiks ning ertskantsleriks, kes alustas linna uue toomkiriku ehitust, mis pidi üle võtma kahe kohaliku kiriku, Püha Johannese kiriku ehk vana toomkiriku^[3] ja Püha Albani kloostri, funktsioonid.^[4]

Mainzi toomkirik pühitseti sisse 29. või 30. augustil 1009. Pühitsemispäeval sai kirikus alguse tulekahju, millest jäi puutumata vaid vana toomkirik.^[5] Kiriku taastamistööd jäid järgmiseks 20 aastaks seisma ning viidi lõpuni alles peapiiskop Bardo ajal, kes toomkiriku 1036. aasta uuesti sisse pühitses. Tseremoonial osalesid lisaks 17 piiskopile ka keiser Konrad II ja keisrinna Gisela koos troonipärija ning tulevase keisri Heinrichiga.^[6]

1081. aastal toimus toomkirikus uus põleng. Kirikus viidi parandustööd läbi keiser Heinrich IV all. 1137. aastal valmis ka püha Gotthardile pühendatud kabel^[7].

Katedraalile tehti järgnevate aastasadade jooksul mitmeid juurdeehitusi. 1793. aastal aset leidnud Mainzi piiramisel läks toomkirik taas põlema. Prantsuse sõdurite vandaalitsemise tõttu hävis ka suur osa katedraali sisustusest. Piiskop Joseph Ludwig Colmar alustas minimaalseid restaureerimtöid. 1803. aastal lammutati ka toomkiriku juurde kuulunud Liebfrauenkirche.^[8]

Teise maailmasõja ajal sai toomkirik 1942. aasta 11. ja 12. augustil ning 1944. aasta 8. ja 9. septembril toimunud pommirünnakutes kahjustada. 1975. aastal viidi katedraalis läbi laialdaseid restaureerimistöid.^[8] 2004. aastal paigaldati kirikusse kaks Johannes Schreiteri poolt valmistatud klaasakent^[9].