Merovingide kiri

Merovingide kiri on rooma minuskelkursiivist kujunenud ladina kirjastiil, mis oli kasutusel 7.–8. sajandil Karolingide eelsel Põhja-Prantsusmaal, eriti Burgundias Luxeuil' kloostris, samuti Corbie ja Chellesi kloostreis. Eriti Corbie kloostri skriptooriumides kujunenud tüüp mõjutas tugevalt untsiaali ja pooluntsiaali kuju.^[1]

Luxeuil' tüüpi kirjas tekst kahe värvilise zoomorfse figuurinitsiaaliga. Luxeuil' lektsionaar, u 700 (Paris, BnF, Ms Latin 9 427, Folio 144).

Merovingi dokumendikirjas tekst

Kirjeldus

Merovingide dünastia järgi nimetuse saanud kirja iseloomustas dekoratiivsus ja väga tihe, sõlmeline ning kõrge kirjapilt. Kirjas esines palju ligatuure, ebaühtlase kõrgusega tähed olid sageli üksteisesse põimunud. Käsikirjade suured värvilised initsiaalid võisid olla kaunistatud fantastiliste kalade ja lindudega.^[2]

Nagu läänegooti kirjas, esines ka merovingide kirjas, eriti dokumendikirjas, tugevalt vertikaalsust rõhutav rütm. Eriti sageli olid tähed püstsuunas välja venitatud tekstide esimestes ridades. Seda kohati raskesti loetavat kirjavormi on 20. sajandil hakatud nimetama võrekirjaks^[3].

Jaotus

Merovingi kiri jagatakse nelja alamtüüpi:

Luxeuil' tüüp ehk tüüp a

Luxeuil' kirja iseloomustavad pikad ja kitsad suurtähed teksti algul iseloomulike kiilukujuliste lõppudega, suurtäht A v-kujulise rõhtkriipsuga ja püstise rombi kujuline O väiksema rombiga sees. Väiketäht a koosneb otsekui kahest c-st (nagu alemanni minuskelkirjas), b paun lahtine ja järgneva tähega ühendatud, d ülapikend sirge või vasakule kaldu, o tilkja kujuga, t suletud silmusega tähepostist vasakul.

Laoni tüüp ehk tüüp az

Laoni kirjal on massiivsemad suurtähed teksti algul. Nagu läänegooti kirjas on seal kaks erinevat ti-ligatuuri, mis tähistavad kaht eri hääldust. d ja q on avatud paunadega, a moodustub kahest terava nurga kujulisest suletõmbest ja z on täherea kohale üles ja vasakule tagasi tõmmatud ehiskeeruga.

Corbie tüüp ehk tüüp b või ab

8. sajandil kasutatud Corbie tüüp sarnanes Luxeuil' tüübiga, aga ka untsiaali ja insulaarkirjaga. e-tähel oli karakteerne ülasilmus, n kirjutati suurtähe N moodi ja b avatud pauna ning horisontaalse suletõmbega täheposti küljes. Alates 8. sajandi keskpaigast ilmus a kuju, mis oli ülalt avatud nagu u, esimene suletõmme sirge, teine kaarekujuline, mis kokku meenutas täheühendit ic. Corbie kirjas on kirjutatud keskaegne teatmeteos "Liber glossarum".^[4]

merovingi dokumendikiri ehk merovingi kursiiv