Multilateraalsus

Multilateraalsus on doktriin, mis kinnitab võimalikult paljude osapoolte osalemise eeliseid.

Rahvusvahelistes suhetes, eeskätt diplomaatias, viitab mitmepoolsus vähemalt kolme ühist eesmärki saavutada püüdvate riikide alliansile.^[1] Rakendatuna institutsioonide või riikide poolt, multilateraalsus rõhutab osalevate osapoolte koostööd, koordineerimist ja kollektiivset otsuste langetamist.^[2] Seda lähenemisviisi vastandatakse bilateraalsusega ja unilateraalsusega.

Definitsioon

Multilateraalsus on rahvusvahelise valitsemise institutsionaalse korralduse põhiprintsiip^[3], mis põhineb poliitika koordineerimise praktikatal kolme või enama osariigi rühmades.^[4] Praktikas võib seda mõista kui lähenemisviisi, mis julgustab osapooli tegema koostööd ühiste probleemide tuvastamiseks ning poliitiliste projektide elluviimiseks jagatud normide ja väärtuste süsteemi alustel. Selleks määravad mitmepoolsust kollektiivselt väljatöötatud reeglid, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik ja tõhus koostöö ning osapooltele samad õigused ja kohustused.^[5]

Multilateraalsust on peetud vastandiks kahepoolsetele ja diskrimineerivatele kokkulepetele, mida on ajalooliselt paika pannud ja üleval hoidnud jõukamad riigid – seal hulgas nn Esimene Maailm – enda mõjuvõimu suurendamiseks, nõrgestades sellega väiksemaid riike ning soodustades rahvusvahelisi konflikte.^[6] Mitmepoolsus, eriti rahvusvaheliste institutsioonide liikmelisuse vormis, aitab ohjeldada suurriikide tegevust, pidurdada ühepoolset tegutsemist ning anda väikeriikidele hääle ja mõju, mida neil muidu ei oleks. Väikeriikide jaoks võib see olla tõhusaks strateegiaks, et kollektiivselt survestada mõne suurriigi käitumist teiste riikidega koostöö tegemise abil.

Ajalugu

Mitmepoolsus arenes välja soovist kõrvaldada rahvusvahelisest korrast sõjad ning saavutada süsteem, mis põhineb riikide jaoks ühistel reeglitel, koostööl ja jagatud vastutusel.^[6] Sellest sai keskne põhimõte Teise maailmasõja järgsel ajastul, eesmärgiga loobuda enne sõda valitsenud konfliktidest ning liikuda reeglitel põhineva rahvusvahelise korra suunas. Sellel põhjusel on ametlikes institutsioonilistes ülesehitustes enamik sõjajärgseid mitmepoolseid institutsioone rõhunud otsuste tegemistel suurema rolli andmisele nendele riikidele, kes ei ole suurriigid ega saa nendeks pürgida.^[7]

Rahvusvahelised organisatsioonid

Sellise koostöö tugisambaks on multilateraalsed institutsioonid rahvusvaheliste organisatsioonide näol, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Maailma Terviseorganisatsioon (WTO) või Euroopa Liit (EL). Multilateraalsed institutsioonide eesmärgiks on probleemide lahendamine mitmepoolsel viisil. Seejuures mitmepoolsus võib väljenduda mitme riigi ühises tegutsemises, nagu ÜRO raames, või regionaalsete ja sõjaliste liitude ning kokkulepete kaudu, näiteks NATO-s. Need institutsioonid ei ole riikidele peale sunnitud, vaid on nende endi loodud ja heaks kiidetud, et suurendada oma võimekust huvide elluviimisel koordineeritud poliitikate kaudu.^[2]

Euroopa Liit

Euroopa Liit on võtnud aktiivse rolli mitmepoolsuse edendamisel ning toetab tugevalt reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Multilateraalsuse kontektsis täidab see üleilmse liidri positsiooni, edendades rahvusvahelist koostööd ja koordineeritud välistegevust valdkondades nagu kaubandus, rahvusvahelised partnerlused, välispoliitika ja julgeolek.^[8]

Euroopa Liidu kõrged ametnikud on aastate vältel öelnud, et EL on mitmepoolsuse edendaja ja "loomulik partner".^[8][9] Selle tarbeks on välja antud hulga ELi strateegiaid, kokkuleppeid ja teateid. Näiteks 17. veebruaril 2021 esitasid EL endine kõrge esindaja Josep Borrell ja Euroopa Komisjon uue strateegia ELi panuse tugevdamiseks reeglitel põhinevasse multilateraalsusse.^[10] Ühine teatis sätestab liidu ootused ja ambitsioone mitmepoolse süsteemi toimimise suhtes, nähes ette ELi käsutuses olevate poliitiliste, diplomaatiliste ja rahaliste vahendite rakendamist selleks, et edendada ülemaailmset rahu ja julgeolekut, kaitsta inimõigusi ja rahvusvahelist õigust ning toetada mitmepoolseid lahendusi globaalsetele probleemidele.^[11] Sellest tulenevalt on EL ja selle liikmesriigid viimastel aastatel aktiivselt rakendanud oma poliitilist mõjuvõimu selleks, et tuua kokku rahvusvahelisi osapooli ühiste lahenduste leidmiseks ning edendamaks strateegilisi prioriteete ja huve.

Väljakutsed

Külma sõja lõpp on toonud kaasa mitmeid uusi väljakutseid mitmepoolsusele ning viimasel kümnendil on need pinged oluliselt süvenenud.^[12] Üheks nähtuseks on multilateraalse süsteemi järkjärguline nõrgenemine, mida peegeldavad Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahelise geostrateegilise rivaalitsemise süvenemine^[13], Venemaa sissetung Ukrainasse^[10], Ameerika Ühendriikide kalduvus üha sagedamini tegutseda unilateraalselt^[14], jpt.

Üks peamisi ohte mitmepoolsele koostööle on suurriikide soov kujundada enda mõjusfääre ning kasutada rahvusvahelisi institutsioone oma ülemaailmse võimuvõitluse tööriistana. See viib sageli koostöö süvenemiseni pigem vastasleerides kui laiapõhjalises rahvusvahelises raamistikus^[13], sarnanedes ka külma sõja alguses esinenud mustritele, mil rahvusvahelised institutsioonid allutati ideoloogilisele vastasseisule.

Samuti on Venemaa sõjaline agressioon Ukraina vastu alates 2022. aastast tugevalt nõrgestanud rahvusvahelisel õigusel põhinevat korda ning seadnud proovile mitmepoolsed julgeolekumehhanismid. Sõda on rõhutanud vajadust tugevdada rahvusvahelist õigust ja koostööplatvorme, kuid samas näidanud nende haavatavust suurriikide agressiooni ees.