Põltsamaa Muinsuskaitse Selts
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Põltsamaa Muinsuskaitse Selts oli Põltsamaa linnas, Jõgeva maakonnas aastatel 1987–1997 tegutsenud vabaühendus, mis keskendus oma tegevuses Põltsamaa ja selle ümbruskonna kultuuripärandi säilitamisele. Seltsi suuremateks ettevõtmisteks olid Vabadussõja mälestussamba taastamine Põltsamaal, Vabadussõjas langenud põltsamaalaste haudade tähistamine, Põltsamaa Muuseumi asutamine, kodukandipäevade korraldamine jms. Selts lõpetas tegevuse Põltsamaa Muuseumi avamisega 1997. aastal.
Remove ads
Asutamislugu
Põltsamaa Muinsuskaitse Selts tekkis 1980. aastate lõpul Eestis tekkinud muinsuskaitseliikumise tuules. Seltsi asutamiskoosolek toimus 5. oktoobril 1987 Põltsamaa raamatukogus. Ühenduse moodustamisel võeti lähtekohaks Eesti Muinsuskaitse Seltsi põhikirja projekt, mis ilmus ajalehes Sirp ja Vasar 25. septembril 1987.[1] Oma põhikirjas määratles Põltsamaa Muinsuskaitse Selts end Eesti Muinsuskaitse seltsi allüksusena ja lähtus ka tegevuses üleriigilise seltsi põhikirjast ning selle esinduskogude otsustest.[2]
Asutamiskoosolekul astus seltsi 19 inimest.[3] Ühenduse esimeheks valiti Põltsamaa Keskkooli õpetaja Toomas Pajula. Eestseisuse moodustasid Põltsamaa Keskkooli õpilane Andres Aas, Põltsamaa Kutsekeskkooli õpetaja Linda Aednurm, Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilane Peep Mühls ja Jõgevamaa Keskraamatukogu vanemmetoodik Tiiu Pihlakas.[4]
Seltsi asutamiskoosoleku kohta kirjutas Tiiu Pihlakas[1]:
| „ | Kokkutulnuid oli paarikümne ümber, kes mõttevahetuse käigus leidsid, et muinsuskaitsega on vaja Põltsamaal hädasti tegelda. Linnas ja selle ümbruses, mis ajaloo poolest rikas, pakuti kohe välja mitmeid paiku ja hooneid, kus saaks käed külge panna. Räägiti meie vanarahva märkimata või lõhutud pärandusest, mida tuleks kaitsta. Leiti, et muinsuskaitseliikumisest osavõtjate hulgas tahaks näha rohkem noori inimesi. Nii saaksid nad tundma ja hindama oma kodukoha minevikku. | “ | |||
Seltsi asutamiskoosolekul sõnastati esimesed tegevussuunad. Nendeks olid koduloomuuseumi rajamine Põltsamaale, vanade ajaloolise väärtusega hoonete, muistsete asulakohtade, matmispaikade, kultusekivide jms väljaselgitamine, arvelevõtmine ja nende kaitse. Samuti võeti eesmärgiks kodu-uurimistööde populariseerimine õpilaste seas.[5]
Seltsi kooskäimiskohaks oli Põltsamaa raamatukogu ja seetõttu liitus ühendusega mitmeid raamatukogutöötajaid (nt Erika Pahla, Anu Terep, Hille-Mai Lugus). Olulise panuse liikmeskonda andis kohalik kool: lisaks Toomas Pajulale liitusid Põltsamaa Muinsuskaitse Seltsiga näiteks Valter ja Õilme Vunk, Aime Martinsoo, Riina Valdmets.[5] Toomas Pajula oli seltsi esimeheks 1990. aastani, mil ta lahkus Põltsamaalt. Tema järel sai esimeheks Tiiu Pihlakas, kes oli esimeheks seltsi tegevuse lõpetamiseni.
1988. aasta juuniks kasvas seltsi liikmete arv 28-ni.[6] 1989. aasta alguseks kuulus seltsi 45 ja sama aasta lõpuks 53 inimest.[3] Hiljem hakkas liikmete arv ja aktiivsus kahanema. Nii näiteks on teada, et 1992. aastal osales seltsi üldkoosolekul vaid 9 inimest. 1996. aasta märtsiks oli seltsil vaid 6 liiget.[5]
Remove ads
Seltsi tegevus
Esimene tegutsemisaasta
14. oktoobril 1987 toimunud Põltsamaa Muinsuskaitse Seltsi eestseisuse koosolekul arutati kohaliku ajaloopärandiga seonduvaid esimesi konkreetseid tegevusi. Koosolekul tehti ettepanek linna vapi kohta, arutati Põltsamaa saksa kalmistu korrastamist, tahvlite ülespanemist mõisahoonele ja Põltsamaa kesk- ja uusaegne kiriku asukohale.[4]
Esimeseks suurem ettevõtmine oli Põltsamaa saksa kalmistu heakorratalgud 1. novembril.[7]
12. novembril 1987 toimunud üldkoosolekul arutati läbi Eesti Muinsuskaitse Seltsi põhikirja projekt ning valiti Linda Aednurm ja Tiiu Pihlakas esindama Põltsamaad Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutavale koosolekule. Lisaks arutati ekskursioonide korraldamist kultuuriloolistesse paikadesse, võeti päevakorda piirkondliku koduloomuuseumi asutamine ning tehti omavalitsusele ettepanek ennistada okupatsioonieelsed Põltsamaa tänavanimed.[4]
6. detsembril korraldas selts August Wilhelm Hupeli teemaõhtu, kuhu kutsus kõnelema Põltsamaa pastori Herbert Kuurme. Kuurme pakkus seltsi jaoks välja mitmeid tegevussuundi, millest suurimaks oli kolme mehe – August Wilhelm Hupeli, Peter Ernst Wilde ja Woldemar Johann von Lauw – mälestusmärgi rajamise Põltsamaale.[4]
22. detsembril toimus Saunasaarel kohalikus jahimeeste seltsi majas Põltsamaa Muinsuskaitse Seltsi jõulupidu, kus kuulati Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamiskoosoleku delegaatide muljeid ning otsustati kohapeal moodustada erinevate valdkondade koordineerimiseks sektsioonid. Lisaks lepiti kokku, et iga kuu viimasel teisipäeval hakkab raamatukogus toimuma seltsi kõnetund.[4]
Kõnetunnid algasid 1988. aasta alguses. Kõnekoosolekutel räägiti Eesti Aleksandrikool ajaloost (esineja Linda Aednurm), Eesti ajaloost (Ain Mäesalu), kunstimälestistest ja vanadest kalmistutest (Sirje Simson) ja arheoloogilistest väljakaevamistest (Ants Kraut).[4]
Jaan ja Eduard Roosi mälestuskivi
Suuremate ettevõtmiste läbiviimiseks korraldas Põltsamaa Muinsuskaitse Selts rahakorjandusi. Esimene suurem korjandus leidis aset 1988. aastal. Selle tulemusena avati Jaan Roosi ja Eduard Roosi kodukohas Tani talus 25. septembril 1988 mälestuskivi. Kivi paigaldamine ja avamine sai teoks eelkõige tänu Helle Kullile, kes oli korjanduse eestvedaja.[4]
Vabadussamba taastamine
Seltsi suurimaks aktsiooniks sai okupatsiooniajal hävitatud Vabadussõja Põltsamaa mälestussamba taastamine. Samba taastamine otsustati 18. oktoobril 1988 toimunud seltsi koosolekul, kus oli külaliseks Rahvarinde esindaja Viktor Meister. Arutelu tulemusena otsustati, et Rahvarinne võtab enda peale kunstniku otsimise, jooniste tegemise ning rahakorjanduse maal. Muinsuskaitse selts võttis ülesandeks annetuste kogumise linnas. Esimese avaliku kampaaniaüritusena toimus seltsi eestvedamisel 27. novembril 1988 näitusmüük ja loterii Vabadussõja samba taastamiseks.[4]
Samba taastamine läks maksma 23 124 rubla. See koguti rahva rahalistest annetustest, käsitööesemete näitusmüügist ja loteriist. Ühtekokku oli annetajaid umbes 2500. Suurima panuse andsid raha kogumisel Helle Kull ja Karl Rehand.
Vabadussammas taasavati 12. augustil 1989.
Mälestustahvlite paigaldamine
24. veebruaril 1989, Eesti Vabariigi 71. aastapäeval taasavati koolimajas muinsuskaitse seltsi eestvedamisel 40 aastat peidus olnud mälestustahvel Vabadussõjas langenud koolipoistele[8]. 6. septembril 1989 avati Põltsamaa haigla seinal koostöös Eesti Arstide Liiduga mälestustahvel 1941. aasta juulis tapetud Põltsamaa arstile Carl Primale[9]. Helle Kulli eestvedamisel õnnistati 1991. aasta võidupühal ja paigutati kalmistule mälestusplaadid neile Vabadussõjas langenuile, kelle hauatähised olid Nõukogude ajal hävinud[5]. 18. oktoobril 1991 taasavati Põltsamaa toonase postkontori seinal Põltsamaa lahingus langenud kolme metsavenna mälestustahvel[10]. 19. oktoobril 1991 avati mälestustahvel Reinhold Kamseni kunagisel elumaja[11]. 1992. aasta võidupühaks paigaldati endise vallamaja seinale mälestusmärk küüditatutele ja 1994. aastal tähistati tahvliga endise linnapea Georg Koldi maja[5].
Kodukandipäevad
Põltsamaa Muinsuskaitse Seltsi algatusel toimusid 1990. aastate alguses kolmed kodukandipäevad, mille eesmärk oli tutvustada laiemale avalikkusel Põltsamaa piirkonna ajalugu. I kodukandipäevad toimusid 25.-26. augustil 1990. Päevade avamine toimus Uue-Põltsamaa mõisa peeglisaalis. Mõisahoones sai näha Heino Joosti, Oskar Raudmetsa ja Ants Kraudi kogutud esemeid. Põhiettekandega esines ajaloolane Helmut Piirimäe. Helle Kulli juhtimisel toimusid linnaekskursioonid. Herbert Kuurme tutvustas Põltsamaa kiriku ajalugu. Kinos näidati videofilmi Vabadussamba avamisest ja teistest kohalikest sündmustest, aga ka Põltsamaalt pärit Peep Pedmansoni filme.[12] Esimestest kodukandipäevadest võttis hinnanguliselt osa umbes 300 inimest.[4]
II kodukandipäevad toimusid 16.–19. aprillil. Selleks ajaks oli Aime Martinsoo eestvedamisel kultuurimajas sisustatud muuseumituba, kus toimusid ajalooteemalised ettekanded (ettekandjateks Oskar Raudsepp, Heino Joost, Ants Kraut). Toimusid ekskursioonid Põltsamaa linnas ja selle ümbruses.[5]
III kodukandipäevad toimusid 18.-20. oktoobril 1991. Päevade kandvaks teemaks oli "Põltsamaaga seotud kultuuritegelased" ja nendega tähistati Reinhold Kamseni 120., Karl August Hermanni 140. ja Martin Andreas Wilbergi 170. sünniaastapäeva. Postkontori seinal taasavati Põltsamaa lahingut meenutav mälestustahvel. Võhmanõmme külas oli kõigile huvilistele avatud Heino Joosti sisustatud kodulootare.[11]
Remove ads
Aktiivsemad liikmed
- Tiiu Pihlakas – üks Põltsamaa Muinsuskaitse Seltsi algatajaid ja eestvedajaid. Seltsi kauaaegne esimees. Organiseeris ajalooliste paikade korrastamist, kodukandipäevi ja vedas Põltsamaa Muuseumi rajamist.
- Helle Kull – aktiivne koduloolise materjali koguja ja rahakorjanduste organisaator. Saatis kirjasaatjana Eesti Rahva Muuseumile üle 20 tuhande lehekülje piirkonnakirjeldusi ja üle 4500 foto. Seisis korjandusmüükide eesotsas ning käis kodust kodusse korjamas annetusi Vabadussõja mälestussamba taastamiseks. Korraldas mälestuskivide ja tahvlite paigaldamist ajalooliste isikute ja sündmuste tähistamiseks.
- Aime Martinsoo – kutsus Põltsamaale ajaloouurija Oskar Raudmetsa ja muretses talle siinviibimise ajaks korteri. Korraldas õpilastele õppekäike ajaloolise tähtsusega paikadesse. Aitas rajada koduloomuuseumi. Oli Põltsamaa Muuseumi juhataja 1998–1999.
- Oskar Raudmets – muinasaja- ja koduloouurija, kes tegutses Põltsamaal 1988–1990. Avastas Põltsamaa ümbruses 29 asulakohta ja 8 kultusekivi
- Heino Joost – rajas Võhmanõmme külla Musta tallu külamuuseumi "Kodulootare". Korrastas Karl August Hermanni sünnikoha. Koostas kultuuriloolise kaardi "K. A. Hermann kodukülas ja Põltsamaal" ja raamatu "Gustav Beermanni radadel"
- Valter Vunk – tema eestvedamisel hakkas 1990. aastal ilmuma Põltsamaa Teataja, mis käsitles piirkonna ajaloosündmusi ja seltsi tegevust
- Õilme Vunk - tegutses seltsis protokollijana, jäädvustades seltsi koosolekuid selle tegevuse algusest lõpuni
Seltsi tegevuse lõpp
Põltsamaa Muinsuskaitse Seltsi tegevus hakkas hääbuma 1990. aastate esimesel poolel. Kui tippaegadel oli seltsil 53 liiget, siis 1. detsembril 1992 toimunud üldkoosolekule ilmus vaid 9 liiget. Aasta hiljem jäeti üldkoosolek ära. 1994. aasta 23. märtsi üldkoosolekul osales 10 inimest, neist 2 külalised. 30. märtsil 1996 tulid kokku selleks ajaks järele jäänud kuus liiget, kes otsustasid seltsi reorganiseerida Põltsamaa Ajaloo Seltsiks. Loodeti, et uus nimi loob ka uut värskust tegevuses. Seltsi peamiseks eesmärgiks sai Põltsamaa Muuseumi asutamine. Selleks kutsuti appi Viljandi muuseumi juhid Jaak Pihlak ja Ain Vislapuu. Muuseum avati 9. augustil 1997. Muuseumi asutamisega luges ajaloo selts oma missiooni täidetuks ning lõpetas tegevuse. Allesjäänud seltsi liikmed jäid muuseumi juurde toimetama muuseumi sõpradena ning hakkasid koos käima vastavalt vajadusele.[5]
Remove ads
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads