Piip

Piip on kahast (suitsetatava aine kamber) ja varrest (suitsutorust) koosnev riist, mida kasutatakse mõnuainete suitsetamiseks.^[1] Tavaliselt suitsetatakse piibus tubakat.

See artikkel on suitsetamisvahendist; perekonnanime kohta vaata Piip (perekonnanimi)

---

Piip

Piibu suitsetamine

Spetsiaalse konstruktsiooniga piipu, milles suits läbib veega täidetud jahutuskambri, nimetatakse vesipiibuks.

Kirjeldus

Enamik piipe on tänapäeval lihtsa konstruktsiooniga ning kaasaskantavad. Valdavalt valmistatakse piibud nüüdisajal puidust, harvem mineraalidest (näiteks sepioliidist), maisitõlvikutest või sünteetilistest materjalidest.

Sõnamängul (piip – pipe, diip – deep) põhinev kivigraveering "See ei ole diip", mis tuletatud Edward von Lõnguse samanimelisest teosest, mis viitab omakorda belgia sürrealisti Magritte'i teosele "Ceci n'est pas une pipe" ("See ei ole piip")

Tervistkahjustav toime

Traditsiooniliselt ei hingata piibusuitsetamisel tubakasuitsu alla, seetõttu on aeg-ajalt väidetud, et piibusuitsetamine kahjustavat tervist vähem kui sigarettide suitsetamine. Meditsiinilised uuringud seda ei kinnita.

Ajaloost

Sõnnikuvedajad Gustav (65 a) ja Anton (68 a) piipu tegemas. Pühajõe küla, Mõnnelohu talu (Juuni 1913)

Piip võeti Eestis kasutusele 17. sajandi algul^[2] ning sai 18. sajandil talurahva hulgas tavaliseks. Arenes kodune tubakakasvatamine ning piibud tehti tavaliselt kodus ise, ehkki Eestis tegutsesid ka piibumeistrid, kelle piibud olid tulekindlamast materjalist ning varustatud vasega. Piibud tehti kasepuust, noaga nikerdati välja piibu kuju, kahaauk tehti oherdiga ja varreauk piibupuuriga. Piip viiliti siledaks, lihviti ning lakiti piirituslakiga. Piibukahasse pandi väga õhuke vaskplekk ning äärde vits. Piibuvarre otsas oli vaskrõngas piibupitsi kinnitamiseks.^[3]

Kuulsamad piibuvalmistajad olid Haanjas. Parematel piipudel nikerdati kaha inim- või loomapeakujuliseks. 19. sajandi lõpus hakati rohkem paberosse suitsetama.^[4]

Vaata ka

• Rahupiip
• Piibupuur
• Piibualasi
• Piibusoon