Planeering

Planeering on vastavalt planeerimisseaduse nõuetele koostatud ja kehtestatud maakasutus-, ehitus-, keskkonna- ja arengutingimusi seadev dokument. Planeerimisseaduse järgset planeerimist kutsutakse ka ruumiliseks planeerimiseks. Selline tegevus on planeerimisseaduse tähenduses on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.^[1]

Eestis koostatakse seaduse järgi nelja liiki planeeringuid.

Planeeringuliigid

Planeeringud planeerimisseaduse järgi on:

• üleriigiline planeering,
• maakonnaplaneering,
• üldplaneering,
• detailplaneering.

Üldisemad planeeringud (üleriigiline planeering, maakonnaplaneering) on suunavad. Neis antud suuniseid võetakse arvesse täpsemate planeeringute koostamisel (nt maakonnaplaneeringu koostamise aluseks on üleriigiline planeering, üldplaneeringu aluseks maakonnaplaneering). Üldplaneering on hajaasustuses projekteerimistingimuste väljastamise aluseks ja annab juhised detailplaneeringute koostamiseks. Detailplaneering on projekteerimise aluseks tiheasustuses või detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel.

Üleriigilise planeeringu koostamist korraldab Siseministeerium ja maakonnaplaneeringute koostamist maavanem. Kohalik omavalitsus korraldab projekteerimise, ehituse ja maakasutuse aluseks olevate üld- ja detailplaneeringute koostamist.

Vaata ka

• Planeerimine
• Territoriaalne planeerimine