Rahastamine

Rahastamine^[1] ehk finantseerimine on raha andmine mingiks kindlaks otstarbeks. Rahastamist vajavad nii era- kui ka avalik sektor, kuid nende sektorite rahastamise viisid ja väljakutsed on erinevad. Avalik sektor sõltub oma rahastuses riigieelarvest, mõne fondi eraldatavatest vahenditest või annetustest. Lisaks tagavad suure osa rahastusest erinevad projektid. Püsirahastuse osakaal on avalikus sektoris pigem väike. Erasektor sõltub oluliselt rohkem omafinantseeringust ja ettevõtte majandustegevusest laekuvatest vahenditest.

Finantseerimine toimub nii püsirahastuse kui ka projektipõhise rahastuse vormis. Projektipõhise rahastuse^[2] käigus eraldatakse vahendid mingi kindla projekti elluviimiseks. Püsirahastus^[3] on ette nähtud pikemaajaliste eesmärkide saavutamiseks ja püsikulude katmiseks ning on seetõttu stabiilne.

Erarahastamine[4]

Üldjuhul kaetakse ettevõtte kulud (uute tootmisseadmete soetamine, hoone ehitamine, tootearendus) ettevõtte-siseste vahenditega, kuid tihti võetakse kasutusele ka välised rahastusallikad. Sujuva rahavoo tagamiseks võivad ettevõtted siduda end lühiajaliste finantseeringutega, nagu pangalaenud või arvelduskrediit.

Peamised rahastusallikad

Aktsiad

Tavalisi aktsiaid väljastatakse ettevõtte omanikele uue omakapitali kaasamiseks kas börsile minemisega või olemasolevate aktsionäride uute aktsiate pakkumise kaudu.

Laenuaktsiad

Laenuaktsiad on pikaajaline (10–30-aastane) võlakapital, mille eest ettevõte maksab kindlaksmääratud intressi.

Jaotamata kasum

Investeeringute rahastamine kasumi reinvesteerimisega, selle asemel et maksta dividende või väljastada uusi aktsiaid.

Pangalaenud

Pankadest saadud rahastust kasutatakse nii lühi- kui ka keskmise tähtajaga vajaduste katmiseks, näiteks arvelduskrediidi või laenuna. Laenude intressimäärad ja tingimused sõltuvad ettevõtte finantsilisest olukorrast ning laenu võtmise eesmärgist.

Liising ja järelmaks

Liising on leping, millega ettevõte saab kasutada vara, makstes perioodilisi rendimakseid võimalusega vara hiljem välja osta. Järelmaksuga saab ettevõte vara soetada osaliste maksetega, kus omandiõigus läheb üle alles viimase makse tasumisel.

Valitsuse toetus

Ettevõte, mis on tehnoloogilises arengufaasis või toetab piirkondlikku arengut, võib saada riigilt rahalist abi toetuste või muude skeemidena, et edendada majanduse ja töökohtade loomise hüvanguks.

Riskikapital

Riskikapital on suurema riskiga investeering ettevõttesse, mille puhul võib oodata kõrgemat tootlust.

Frantsiisimine

Frantsiisimisega saab ettevõte laieneda väiksemate kulutustega, lastes frantsiisivõtjatel tegutseda brändi nime all. See toimib alternatiivina uue kapitali kaasamisele – frantsiisiandja (ettevõte) vähendab oma riski, samas kui frantsiisivõtja saab tuge tuntud kaubamärgilt ja toimivalt ärimudelilt.

Avaliku ja kolmanda sektori organisatsioonide rahastamine

Riigieelarve^[5]

Avalike ja kolmanda sektori organisatsioonide rahastus tuleb peamiselt riigieelarvest. Kohalikud omavalitsused saavad riigieelarvest rahastust kahel viisil: eelarve tasandusfondi ja sihtotstarbeliste eraldiste kaudu.

Riigieelarve tulud koosnevad järgmistest artikligruppidest:

1. maksud (näiteks käibemaks ja tulumaks);
2. kaupade ja teenuste müük (sealhulgas riigilõivud);
3. materiaalse ja immateriaalse vara müük;
4. tulud varadelt;
5. toetused (sealhulgas välisabi);
6. muud tulud (näiteks trahvid).

Muud vahendid^[6]

Üldjuhul ei kata üksnes riigieelarvelised eraldised organisatsioonide kõiki fiskaalseid vajadusi. Seetõttu on avalike ja kolmanda sektori organisatsioonide täiendavad tuluallikad järgmised:

1. Euroopa Liidu ja rahvusvahelised fondid – näiteks Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond, programm Horisont jt;
2. organisatsiooni enda ressursid – omafinantseering projektides, liikmemaksud ja annetused (eriti mittetulundusühingute puhul);
3. koostöö erasektoriga – annetused ja erasektori kaasrahastus projektide elluviimisel.

Rahaliste ressursside juhtimisega seonduvad väljakutsed^[7][6]

Aruandluse nõue võib pikendada rahastuse saamise protsessi ja takistada innovatsiooni

Avaliku sektori organisatsioonide rahastusmudelis on olulisel kohal aruandlus ja läbipaistvus, sest projektide rahastus on valdavalt seotud avalike vahenditega. Valitsustelt ja avaliku sektori organisatsioonidelt oodatakse selget infot projektide valiku põhimõtete, maksumuse, ajakava ja edusammude kohta. Oluliseks peetakse ka avalikustatava info arusaadavust ning kogukondade kaasamist (vt kaasav eelarvemenetlus).^[7]

Kohustuslik aruandlus võib muuta rahastusprotsessid bürokraatlikumaks ning viia fookuse tegevuste sisult vormilistele nõuetele.Euroopa Liidu rahastusprogrammide finantseerimis- või uuenduste elluviimise protsessi võib oluliselt venitada rahastuse taotlemisel nõutav tõestus raha eesmärgipärase kasutamise ja kindlate põhimõtete (nt võrdõiguslikkus, jätkusuutlikkus, mittediskrimineerimine jne) järgimise kohta. Keerulise ja aeganõudva protsessi tõttu ei jõua osad projektid ideest kaugemale.^[6]

Avalike organisatsioonide tuluallikad on ebastabiilsed

Riigieelarvest ja kohaliku omavalitsuse eelarvest eraldatavad rahalised ressursid sõltuvad riigi majanduslikust ja poliitilisest olukorrast. Seetõttu on avalikud investeerimisprojektid haavatavad välistele šokkide nagu majanduskriisid, pandeemiad ja geopoliitilised pinged. Need tegurid võivad aeglustada projektide planeerimist, suurendada kulusid ja venitada tähtaegu.^[7]

Mitmed avaliku ja kolmanda sektori organisatsioonid (eriti mittetulundusühinguid) on rahastatud projektipõhiselt. Projektipõhine rahastus on tihti ajutine ning pärsib pikaajalist planeerimist ja paindlikkust. Rahastuse taotlemise vältel võib olla ebaselge, kas projekt saab piisavalt ressursse. Kui projekti lõpparuandes ei ole seletatud lahti projekti haakumist Euroopa Liidu põhimõtetega (nt sooline võrdõiguslikkus), siis võidakse nõuda projekti rahastuse tagasimaksmist.^[6]