Raivo Mänd
Eesti bioloog From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Raivo Mänd (sündinud 2. detsembril 1954 Saaremaal)[viide?] on eesti zooloog ja loomaökoloog.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Hariduskäik
Ta õppis aastail 1961–1973 Randvere algkoolis, Kingissepa (Kuressaare) 8-klassilises Koolis ja Viktor Kingissepa nimelises Kingissepa (Kuressaare) Keskkoolis (Saaremaa Ühisgümnaasium). Lõpetas 1978. aastal Tartu Riikliku Ülikooli bioloogina cum laude. Kaitses 1986. aastal Tartu ülikoolis väitekirja "Ökoloogiliste tegurite mõjust linnumunade morfoloogiliste näitajate populatsioonisisese muutlikkuse dünaamikale" ja sai bioloogiakandidaadi (PhD) kraadi.
Remove ads
Töökäik
Aastatel 1977–1998 töötas Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis teadurina, laborijuhatajana, juhtivteadurina ja osakonnajuhatajana.[viide?]
Aastail 1992–2021 töötas Tartu Ülikoolis loomaökoloogia korralise professorina (1992–2007 – Zooloogia ja hüdrobioloogia instituudis, alates 2007 – ökoloogia ja maateaduste instituudi (ÖMI) zooloogia osakonnas). Juhatas aastail 2005–2021 TÜ ÖMI zooloogia osakonda (aastatel 2005–2007 TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituut), kus ühtlasi oli ka loomaökoloogia õppetooli juhataja. Alates 2021. aastast emeriitprofessor.[viide?]
Remove ads
Teadustöö
Tema uurimistöö kuulub peamiselt evolutsioonilise linnuökoloogia ja käitumisökoloogia valdkonda.[viide?]
Ta õpetab Tartu Ülikoolis käitumisökoloogia ja etoloogia kursuste käigus elusolendite käitumise evolutsioonibioloogilisi aluseid. On juhtinud doktoriõpet zooloogias ja hüdrobioloogias. Tema juhendamisel või kaasjuhendamisel on kaitstud 9 doktorikraadi ja mitu teadusmagistrikraadi.[viide?]
Mänd oli Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi esimene teaduslik juhendaja.[1]
Teoseid
Tal on ilmunud üle 120 teaduspublikatsiooni, neist enamik rahvusvahelise levikuga eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Tema töid on teiste teadlaste poolt rahvusvaheliselt viidatud üle 5000 korra.[viide?]
Ta on mitme teadusliku või populaarteadusliku monograafia (sh raamatute "Elukunstnikud: teejuht käitumise ökoloogiasse" {Huma, 1998) ja "Ürgema needus ja teisi jutte loodusest ning inimesest" (Varrak 2022)) või teatmeteose autor või kaasautor, lisaks avaldanud populaarteaduslikke artikleid. Peale selle on talt ilmunud lapsepõlve mälestusteraamat "Poiss kadakaselt saarelt" (Huma, 2021) ning samuti mälestustel põhinev raamat "Reisides läbi elu" (Varrak, 2024).[viide?]
Remove ads
Tegevus ajakirjades
Ta on Eesti ornitoloogilise ajakirja Hirundo asutajaid 1987. aastal ja kuni 1997. aastani selle toimetuskolleegiumi esimees. Kuulus aastail 1995–2001 Eesti Looduse ja 2001–2007 Eesti TA Toimetised. Bioloogia. Ökoloogia toimetuskolleegiumi ning oli aastail 2008–2014 Estonian Journal of Ecology abitoimetaja. Aastaid oli ka rahvusvahelise ajakirja Open Ornithology Journal (Bentham Science Publishers) toimetuskolleegiumi liige.[viide?]
Remove ads
Liikmesus
- 1991–1994 Eesti Looduseuurijate Seltsi asepresident
- 1991–1994 Eesti Ornitoloogiaühingu esimees (1997–1998 ka juhatuse liige)
- 1996 Eesti Malakoloogia Ühingu asutajaliige[viide?]
Tunnustus
- 1987 – ELKNÜ vabariiklik noorte teaduspreemia
- 2002 – Eesti Vabariigi teaduspreemia bio-geoteadustes (koos Peeter Hõraku, Toomas Tammaru ja Indrek Otsaga)
- 2009 – Tartu Ülikooli aumärk[2]
- 2014 – Tartu Ülikooli suur medal[3]
- 2015 – Eesti Ornitoloogiaühingu auliige
- 2025 – Valgetähe IV klassi teenetemärk[4]
Isiklikku
Ta on pärit loomakasvatajate perekonnast. Abiellus 1976. aastal, abikaasa Marika Mänd. Tal on kaks tütar ja kaks poega.[viide?]
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads