Ridaelamu

Ridaelamu on hoonetüüp, mis koosneb mitmest sarnase planeeringu ja välimusega elamuboksist. Igal ridaelamu boksil on tavaliselt oma sissepääs ja väiksem aiamaa või terrass. Selline ehitustüüp on levinud peamiselt tiheasustusega aladel. Ridaelamut iseloomustab eramajale sarnane privaatsus ning korterelamule omane väiksem halduskoormus.^[1]

Ridaelamu Londonis

Eriti hinnatud on ridaelamute äärmised ehk nurgaboksid. Need asuvad rohkem omaette. Nende juurde kuulub tavaliselt suurem maatükk. Aknad paiknevad kolmel küljel, mistõttu saab elamu rohkem loomulikku valgust.^[2]

Ajalugu

Pariis, üks varasemaid ridaelamute näiteid

Ridaelamud hakkasid Euroopas kujunema 16. sajandil, kui linnastumine ja elanikkonna kasv suurendasid vajadust ruumisäästlike, ent eraldiseisvate eluruumide järele.^[3]

Inglismaal hakati selliseid elamuid ehitama töölisklassi peredele. 18. ja 19. sajandil muutusid ridaelamud eriti populaarseks Suurbritannias, eelkõige Londonis, kus neid rajati näiteks Belgravias, Bloomsburys ja Fitzrovias.^[4] Need piirkonnad on tänaseni tuntud oma ajalooliste ridaelamute poolest, mis moodustavad olulise osa linna arhitektuuripärandist.

Belgias arenes ridaelamutüüp tihedalt asustatud linnaruumis kitsaste tänavate äärde ehitatud mitmekorruseliste hoonetena.^[5]