Scriptio continua

Scriptio continua ehk scriptura continua on teksti kirjutamine ilma sõnavahedeta, mis oli kasutusel antiikajal ja hilisantiikajal^[1] heebrea-, kreeka- ja ladinakeelsetes tekstides, aga ka näiteks ruunikirjades^[2].

Ruutkapitaalis kirja pandud Vergiliuse "Georgica" käsikiri 5. sajandist.

Röki ruunikivi idakülg, teks algab all vasakul

Mõistet kasutatakse eelkõige kreeka- ja ladinakeelsete tekstide kontekstis. Kirjatähed tekstis on paigutatud katkematu reana üksteise järel, ilma ühegi liigendava tühikuta, kirjavahemärgita ja sõnaalguse suurtäheta. Teksti valjusti lugedes oli lugejal vabadus seda liigendada pauside ja hääletooniga.

Ajaloost

Pole ühtset arvamust, millal scriptio continua kirjutamise tava käibelt kadus, ent sõnavahede kirjutamine paistab olevat ilmunud esmakordselt iiri ja anglosaksi piiblites 7. ja 8. sajandil.^[3]

Katkematu reana kirjutamist tuntakse ka tai kirjas ja teistes Lõuna-Aasia kirjades, samuti hiina ja jaapani kirjas.^[4]