Sepikoda

Sepikoda (põhjaeesti murdes ka sepapaja, paja) on endisaegne hoone, kus tehti sepatöid^[1]. Sepikojas oli tulekoldeks ääs. Ääsi kõrval asus sepalõõts, ääsi ees paiknes pakule kinnitatud alasi. Sepikojas olid ka kruustangid jt sepatöödeks kasutatud töövahendid^[2].

Paekivist sepikoda eksponeerituna Eesti Vabaõhumuuseumis (2006)

Tusti mõisa sepikoda

Soome sepikoda

Tänapäeval tehakse sepatöid töökodade spetsiaalselt ette valmistatud ja vastavate seadmetega varustatud ruumides^[1] .

Ajaloost

Arvatavasti võeti Eestis sepikojad kasutusele I aastatuhandel p.Kr., kui sepatöö muutus omaette käsitööalaks^[3].

19. sajandi algupoolel tegutsesid külades kutselised sepad neile valla poolt ehitatud sepikodades (20–40 m²). Samal ajal hakkas peamiselt saartel ja Põhja-Eestis levima kodune sepistamine. Talusepikoda oli poole väiksem (10–20m²) ja see ehitati tuleohutuse pärast teistest hoonetest eemale. Sageli oli ta ehitatud otsakuti kokku suveköögi või saunaga^[3].

Ehitus

Sepikojad olid nelinurksed ilma laeta ruumid. Seinad ehitati palkidest, pae- või raudkivist. Katusekatteks olid mitmesugused looduslikud materjalid, ka paeplaadid. Põrandaks oli tasandatud ja tambitud maapind või savipõrand. Sepikoja tagaseinas paiknes ääs, mis oli välisseinte kõrguselt ümbritsetud kivimüüriga. Suurematele sepikodadele paigaldati kahe poolega väravad, mis võimaldasid veoki sisenemist. Ääs asetses vastu välisust(väravat), sest vanemad sepikojad said valgust vaid välisukse kaudu. Hiljem ehitati seina sisse ka luugiga suletavad avad või klaasitud aknad.

Tagumises välisseinas oli ääsiauk, kust visati välja raua kuumutamisel tekkinud räbu ja tuhk. Vanemad sepikojad olid enamasti korstnata, suits lasti välja viilus oleva ava kaudu. 19. sajandil hakati ehitama ääside müüridele toetuvaid pae- või telliskivikorstnaid. Mõnikord ehitati lõõr otsaseina sisse. Söetagavara hoiti eraldi ehitatud sütekambris^[2].

Vaata ka

• Käku sepikoda