Sisekõrv

Sisekõrv (ladina keeles auris interna) on paljudel selgroogsetel peas paiknev paariline kõrva osa, mis on täidetud vedelikuga.

Sisekõrva areng, anatoomia, morfoloogia, funktsioonid ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Roomajatel

Madudel

Madudel järgneb keskkõrvale sisekõrv. Sisekõrvas paikneb tigu (cochlea). Columella on madudel ühendatud liikuvate sidemetega ruutluuga (os quadratum). Ruutluu on aga ühenduses nii alalõualuu kui ka ülalõualuuga. Maod kuulevad nimetatud ühenduse kaudu saakloomade ja ka vaenlaste samme seni, kuni nende pea on ühenduses maapinnaga jms.^[1][2]

Võnked kantakse edasi sisekõrvas oleva vedeliku kaudu. Sarnaselt paljude teiste selgroogsetega koosneb ka madude sisekõrv luulabürindist ja selle osadest: poolringkanalid ja teokanal. Teokanali basilaarmembraanil paiknevate kuulmisretseptorrakkude (karvarakud) mehaaniline ärritus ja peaaju vastavate osade koostöö tagavad kuulmisvõime. Teokanali abil edastatakse helid (mao kuuldepiirkonda jäävad helid sagedusega 50–1000 hertsi (võnget sekundis)) närviimpulssideks muundatuna mööda kuulmisnärvi (n. cochlearis) suuraju vastavasse keskusse. ^[3]

Imetajatel

Inimestel

Inimestel paikneb sisekõrv oimuluu kaljuosas. Sisekõrv koosneb luulabürindist ja selle sees paiknevast kilelabürindist, mida täidab endolümf. Välimine luulabürint sisaldab kuulmis- ja tasakaaluretseptoreid.^[4] Luulabürindis paikneb ka tigu (cochlea).

Kile- ja luulabürindi vahel on pilujate õõnte süsteem, mida täidab perilümf.

Sisekõrvapõletik on labürintiit.