Spektrivärvus

Spektrivärvused, ka spektrivärvid ja vikerkaarevärvid on kitsas nähtava valguse lainepikkuste vahemik (380...780 nanomeetrit), mida inimsilm tajub valguse murdumisel tekkivas spektris värvilisena ehk värvusena.

Läbi prisma suunatud valge valguskiire jagunemine spektrivärvideks

Animatsioon illustreerib erinevate lainepikkuste erinevat murdumist

1931. aastal standardiseeritud CIE värvsusdiagrammil vastab igale kaare punktile elektromagnetkiirguse lainepikkus spektri teatud punktis ning ka teatud värvus

Värvuse küllastuse hindamisel on spektrivärvuse kromaatilisus ideaalväärtuseks (näiteks CIELUV-süsteemis).

Värvispektri tekkimine

Valge valguse suunamisel läbi klaasprisma murduvad suurima lainepikkusega kiired kõige vähem ning lühima lainepikkusega kiired kõige rohkem, moodustades sujuvalt üksteiseks üleminevate värvitoonide rea – värvispektri. Iga spektrilõigu värvus on seotud selle spektriosa elektromagnetlainete pikkusega, mis kutsuvad silmas esile erinevaid värviaistinguid. Nähtava valguse spekter koosneb loendamatust hulgast monokromaatilistest kiirtest, mis tähendab, et spekter on pidev ja objektiivselt on selles lõpmatu arv värvitoone. Siiski on see subjektiivselt jaotatud teatud arvuks värvusteks^[1].

Spektri jaotus värvusteks

sRGB rendering of the spectrum of visible light
Värvuse nimetus	Lainepikkus	Sagedus	Footoni energia
Violett	380–450 nm	680–790 THz	2,95–3,10 eV
Tumesinine	450–485 nm	620–680 THz	2,64–2,75 eV
Helesinine	485–500 nm	600–620 THz	2,48–2,52 eV
Roheline	500–565 nm	530–600 THz	2,25–2,34 eV
Kollane	565–590 nm	510–530 THz	2,10–2,17 eV
Oranž	590–625 nm	480–510 THz	2,00–2,10 eV
Punane	625–740 nm	405–480 THz	1,65–2,00 eV

Isaac Newton jaotas spektri seitsme muusikaheli ning seitsme tuntud planeedi eeskujul seitsmeks värvuseks. Nagu dooria helireas, on ta näidanud ringikujulisel skeemil osa vahemikke pooltoonidele vastavalt väiksematena (kaar EF ehk oranž ja kaar BC ehk tumesinine). Uuemates jaotustes on tumesinine (Newtonil indigo) sageli vahele jäetud.

• D – Red – punane
• E – Orange – oranž
• F – Yellow – kollane
• G – Green – roheline
• A – Blue – helesinine
• B – Indigo – tumesinine
• C – Violet – violett

Traditsiooniliselt kõneldakse seitsmest spektrivärvist või seitsmest vikerkaarevärvist nii koolifüüsikas, igapäevakeeles kui ka rahvalikes uskumustes tänapäevani^[1].

Pildid

• 
  Newtonil on spektrivärvuste rida märgitud algama D-st nagu dooria laadi helirida
• 
  Newtoni värviringil on ringikestega ja väiketähtedega märgitud iga värvuse "gravitatsioonikeskmed"
• 
  Newtoni värviring koloreerituna

Spektrivärvide meeldejätmine

Eesti keeles kasutatakse spektrivärvide järjestuse õppimiseks ja meeldejätmiseks järgmisi lauseid:

• PuOrKoRoHeTuVi
• Peremees Ootab Kitselt Raha, Sulane Tahab Liha (lõpp sinine-tumesinine-lilla)^[2]

Vene keeles:

• Каждый Охотник Желает Знать, Где Сидит Фазан^[3]

Värvid, mis ei ole spektrivärvid

Spektrivärvuste hulka ei kuulu

• neutraalvärvused ehk mittekromaatilised värvused nagu valge ja must ning nende hallid vahetoonid^[4];
• purpurvärvid, st violeti ja punase vahetoonid, mis CIE värvsusdiagrammil asuvad purpurjoonel;
• varjundid ja segud, mis tekivad spektrivärvuse segamisel mõne neutraalvärvusega (nagu punase segu valgega ehk roosa, nagu rohelise segu halliga ehk salveiroheline);
• murtud toonid, mis tekivad spektrivärvuse segamisel mõne muu värvusega, mis spektris ei asu otse tema kõrval (nagu punase segamisel rohelisega tekkiv pruun);
• üleküllastunud ja fluorestseeruvad värvid, nagu neoonvärvid;
• metallikvärvid, mis peegeldavad valgust värvipinna eriliste omaduste tõttu.