Tallinna Õpetajate Seminar

Tallinna Õpetajate Seminar oli aastatel 1919–1947 tegutsenud õppeasutus, kus koolitati algkooliõpetajaid.

Tallinna Õpetajate Seminar
Tallinna Õpetajate Seminari hoone tänapäeval Tallinna vanalinnas (Vene tänav 22)
Asukoht	Tallinn
Aadress	Vene tänav 22 ja 37,[1] Tallinn Narva maantee 57, Tallinn

1947. aastal korraldati seminar ümber Tallinna Õpetajate Instituudiks, mis nimetati 1952. aastal Tallinna Pedagoogiliseks Instituudiks.

Tallinna Õpetajate Seminari õppehoone 1930. aastatel Tallinnas aadressil Vene 22^[2]

Eellugu

Pärast 1917. aasta revolutsioone Venemaal ja Vene tsaarivõimu kukutamist Eestis kerkisid päevakorrale Eesti kooli ümberkorraldamise küsimused. Eesti Vabariigile jäi pärast Vene tsaarivõimu kukutamist venekeelne rahvaharidussüsteem. Kooliõpetajate ettevalmistus katkes 1918. aastal. Kiire üleminek emakeelsele koolisüsteemile nõudis vanadelt õpetajatelt täiendavaid teadmisi, aga ka õpetajate arvu suurendamist.

Haridusministeeriumi algatusel otsustati luua lisaks Tartus ja Rakveres töötanud seminaridele õpetajatekool Tallinnasse, Võrru ja Haapsallu.^[3]

Õppetöö seminaris

Tallinna Õpetajate Seminar asutati 1919. aastal, esimesed õppejõud kinnitati ametisse 1. juulil 1919. Pidulik avaaktus toimus 15. septembril ja õppetöö algas 18. oktoobril 1919. Hiljem kinnitati aastapäevaks 5. detsember.^[4] Algul toimus õppetöö Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoones.

Tallinna Õpetajate Seminari teine kursus aianduspraktikal 1939. aastal^[5]

Tallinna Õpetajate Seminari üliõpilased kehalise kasvatuse tunnis 1940. aastatel^[6]

Tallinna Pedagoogiumi aiandusharu õpilased maaparandustöödel Lasnamäe veerul 1930. aastal^[7]

1920. aastal alustas Tallinna Õpetajate Seminar tegevust Vene tänaval kahes koolihoones: ühes majas paiknes seminar, teises seminari algkool.

19. oktoobril 1923 võttis Riigikogu vastu seminaride seaduse, mis määras kindlaks õppetöö korraldamise alused ning see puudutas ka Tallinna Õpetajate Seminari. Seaduse järgi võis õpetajate kooli astuda pärast kuuendat klassi ning õpetajaõpe kestis kuus aastat. Esimesel kahel aastal õpetati seminaris üldaineid gümnaasiumi alama astme õppekava järgi. Kolmandal ja neljandal aastal lisandusid erialaained. Kahel viimasel õppeaastal anti tulevastele õpetajatele teoreetilisi teadmisi ja koolitööks vajalikke praktilisi oskusi.

Seminari tunniplaanis olid muu hulgas^[3] pedagoogika, pedagoogika ajalugu, didaktika, psühholoogia, filosoofia algkursus, loogika, eetika, tervishoid, karskusõpetus, kosmograafia ja praktiline töö Tallinna Õpetajate Seminari algkoolis.

Õppejõud olid August Jansen (joonistamine-kunst), August Topman (muusika), Anna Raudkats (võimlemine), Eduard Taska (käsitöö), Elise Kevend (ilulugemine), dr Mait Johannes Püümann (tervishoid).

3. jaanuaril 1925. aastal tagandati Hans Roos kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoneri käskkirjaga direktori kohalt nõrga järelevalve pärast õppeasutuse üle. Kool oli muutunud liiga pahempoolseks.

1922. aasta kevadel lõpetas seminari esimene lend – 24 lõpetajat. Neist 20 asus tööle kooliõpetajana ja neli läks Tartu Ülikooli edasi õppima.^[3]

Tallinna Õpetajate Seminari lõpetas kokku kuus lendu ehk 215 õpilast. 1928. aastal muudeti Tallinna Õpetajate Seminar Tallinna Pedagoogiumiks.^[8]

Tallinna Õpetajate Seminar läbi aegade

Tallinna 21. Algkooli hoone 1924. aastal^[9]

Tallinna Pedagoogium

Tallinna Pedagoogium oli alg-, kutse- ja täienduskoolitusõpetajate õppeasutus. Pedagoogiumis jäi edasi töötama harjutuskool (algkool). Vastu võeti gümnaasiumide, tehnikakoolide ja kunsttööstuskooli lõpetanuid. Õpe kestis kaks aastat ja õppida sai meeskäsitöö, laulmise ja muusika, naiskäsitöö, aianduse ning vene õppekeelega algkooli õpetaja erialal. Pedagoogiumi lõpetas 205 õpilast.

Uuenenud seminar

1937. aastal taasavati Tallinna Õpetajate Seminar. Tollane neljaklassiline õpetajate seminar tugines kolmeklassilisele keskkoolile, edasi töötasid endise pedagoogiumi klassid.

Pärast 1940. aasta juuniriigipööret kolis seminar Narva maanteele Riikliku Inglise Kolledži hoonesse. Seminari kursus lühendati kolmele õppeaastale. Uude seminari võeti progümnaasiumi ja reaalkooli lõpetanud õpilasi (9. klassi lõpetanud õpilased üldhariduslikus koolis). Õpe kestis neli aastat.

Saksa okupatsiooni ajal töötas seminar neljaklassilisena, aastast 1944 viieklassilisena.

1945. aastal töötas seminar kahes majas: Raua tänava 21. Algkooli maja kahel ülemisel korrusel ja IV Keskkooli (Kevade tänav 4) hoones kahes vahetuses. Eesti NSV-s 1947. aastal korraldati seminar ümber Tallinna Õpetajate Instituudiks ning koliti tagasi Narva maantee 57 hoonesse (praegune Narva mnt 25), kus selle ajani tegutses Baltvojenmorstroi.^[10] Õpetajate Seminarist eraldati koolieelse kasvatuse ja patronaaži osakonnad Tallinna Eelkoolikasvatuse Seminar.^[11]

Kõrgkooliks saamine

27. mail 1952 nimetati Tallinna Õpetajate Instituut NSV Liidu Ministrite Nõukogu korraldusega ümber Tallinna Pedagoogiliseks Instituudiks. See reorganiseerimine andis koolile kõrgkooli staatuse. Õpetajate Instituudil lubati Tallinna Pedagoogilise Instituudi (TPedI) koosseisus jätkata kuni TPedI esimese lennu lõpetamiseni.

30. jaanuaril 1992 nimetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Tallinna Pedagoogilise Instituudi ümber Tallinna Pedagoogikaülikooliks.

18. märtsil 2005 nimetas Riigikogu Tallinna Pedagoogikaülikooli ümber Tallinna Ülikooliks.

Tallinna Õpetajate Seminari direktorid

• 1. juuli 1919 – Villem Nano, Tallinna Õpetajate Seminari direktor
• 1919. aasta sügis – 1925 – Ants Roos, Tallinna Õpetajate Seminari direktor
• 1925–1937 – August Kuks, Tallinna Õpetajate Seminari ja Tallinna Pedagoogiumi direktor
• 1937–1939 – Elmar Etverk, Tallinna Õpetajate Seminari direktor
• 1939–1943 – Meinhard Meiusi, Tallinna Õpetajate Seminari direktor
• 1943–1944 – Elmar Etverk, Tallinna Õpetajate Seminari direktor
• 1944–1947 – Ants Selmet, Tallinna Õpetajate Seminari direktor
• 1947–1951 – Kristjan Kure, Tallinna Õpetajate Instituudi direktor

Vaata ka

• Võru Õpetajate Seminar
• Läänemaa Õpetajate Seminar
• Tartu Õpetajate Seminar
• Rakvere Õpetajate Seminar