Triitium

Triitium (kr tritos 'kolmas') ehk üliraske vesinik (keemiline sümbol T või ³H) on vesiniku isotoop, mille tuumas on lisaks ühele prootonile kaks neutronit.

Triitiumi aatommass on 3,01686^[1]. Agregaatolek on gaasiline.

Triitium on radioaktiivne poolestusajaga 12,32 aastat. Radioaktiivsel lagunemisel emiteerib triitium nõrka beetakiirgust.

Ühendid

Triitiumi reageerimisel hapnikuga moodustub vesi T₂O (üliraske vesi).

Levik

Looduses esineb triitiumi väga väikestes kogustes^[1]. Triitium tekib enamasti atmosfääri ülakihtides kosmilise kiirguse mõju tõttu atmosfääris leiduvatele gaasidele.

Levinuim triitiumi tekke mehhanism toimib, kui lämmastiku molekulid on avatud kosmilisele neutronivoole. Saades juurde ühe neutroni, laguneb lämmastiku tuum süsiniku ja triitiumi tuumaks. Triitiumi lühike poolestusaeg (12,32 aastat) ei võimalda looduslike varude kogunemist.

Triitiumi tootmine

Kuna looduses leidub triitiumit väga vähe, siis toodetakse seda rakenduslikuks otstarbeks tuumareaktsioonide abil^[1]. Triitiumit kasutatakse muu hulgas reageeriva ainena liitumisreaktsioonis deuteerium + triitium (LiD) vesinikupommis, radioaktiivse indikaatorina bioloogias ja keemias^[1]. Käsitulirelvadel kasutatakse öisel laskmisel sihiku helenduvat kirpu, kus luminofoori (fosvori) helendamapanemiseks kasutatakse triitiumit.

Ohtlikkus

Triitium on ohtlik oma radioaktiivsuse tõttu. Väikese energia (maksimaalselt 18 keV) tõttu ei läbi ³H beetakiirgus nahka, aga organismis omastatuna on triitium ohtlik.

Vaata ka

• Triiton
• Deuteerium (raske vesinik)