Tubism

Tubism on kunstiajaloo mõiste, mille võttis 1911. aastal kasutusele prantsuse kunstikriitik Louis Vauxcelles, et kirjeldada kunstnik Fernand Léger' stiili. Kuigi terminil oli algselt pilkav alatoon, viitas see Léger’ isikupärasele tõlgendusele kubismist. Erinevalt teistest kubistidest keskendus Léger tööstuslikele vormidele, rõhutades tugevalt geomeetrilisi kujundeid, eriti toru- ja silindrikujulisi struktuure,^[1] millest tulenebki mõiste tubism (prantsuse keeles tube – toru).

Tubism kui stiil kujunes välja Léger’ varajases loomingus, eriti tema dekoratiivsetes kompositsioonides aastatel 1909–1919. Sellele arengule annavad tunnistust teosed nagu "Aktid metsas" (1909–1910) ja "Kaardimängijad" (1917). Neis töödes võib näha Léger’ püüdlust ühendada inimese figuuri ja masina vormi, väljendades sellega inimese ja masina ühtekuuluvust ning ajastu tehnoloogilist vaimu.^[2]

Erinevalt kubismist või futurismist ei kujunenud tubism iseseisvaks ega laiemalt levinud kunstisuunaks. Tegemist oli eelkõige Fernand Léger’ isikliku stiiliga, millele anti nimetus alles hiljem kriitikute poolt. Seetõttu puudub tubismil laiem esindajaskond, kuid mõningaid sarnaseid elemente võib kohati märgata järgmiste kunstnike loomingus:

• Albert Gleizes ja Jean Metzinger – nende kubistlikes töödes esineb geomeetrilisi ja mehhaniseeritud vorme;
• Amédée Ozenfant – purismi üks rajajaid koos Le Corbusier'ga; jagas Léger'ga huvi tehnoloogilise esteetika ja tööstusliku vormikeele vastu;
• Marcel Duchamp – eriti tema varases teoses "Alasti trepist alla minekul, nr 2", milles leidub masinlikkuse ja liikumise kujutamise katseid.