Ulualune
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Ulualune (ka hagerik, raagjas) on eesti etnograafias lai lahtine katusealune[1], harilikult rehielamu räästaalune, mida kasutati varjualusena sadude korral.[2]
Laiemas tähenduses on ulualune öömaja, peavari, eluase, kaitsev panipaik.[1]
Kirjeldus
Eestis oli levinud rehielamu, mille rehetuba oli rehealusest kõrgem. Eri kõrgusega ruumide paiknemisel ühe katuse all pidi rehetuba olema ehitatud rehealusest kitsamaks, mistõttu rehetoa väliskülgedele jäid laiad räästaalused lahtiseks ulualuseks. Mõnikord ehitati räästalune rehetoa ühelt küljelt kinni madalamaks kõrvalruumiks (kojaks, aganikuks, sahvriks). Ulualuseid ehitati ka lautade ning aitade külgedele.
Kõrgema rehetoa ulualuse katuseosa sarikate ja räästa kandmiseks paigaldati laiema hooneosa (rehealune) välisele pikiseinale ülemised palgid pikemalt ning vajadusel toestati veel puitpostidega. Madala rehealuse osa ulualuse katust kandsid välisseinast üle ulatuvad konsoolsed laetalad(palgid), millele paigaldati aluspuu (murispuu, nõumpuu).[2] Ühelaiuste hoonete (laut, ait) ulualuseid toetati seinale kaldtugede või maapinnale postidega.
Remove ads
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads