Ussripik

Ussripik ehk ussjätke ehk apendiks (ladina keeles appendix vermiformis) on inimeste kõhuõõnes umbsoole alumises osas paiknev ussripikusuudmest algav rudimentaarne jätke (torujas moodustis).^[1]

Ussripikut tuntakse ka pimesoolena.

Ussripiku areng, anatoomia, asend, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad indiviiditi erineda.

Ussripikul eristatakse sarnaselt seedekanaliga kolme kesta:

• sisemine limaskest;
• keskmine lihaskest;
• välimine serooskest.

Ussripik võib olla sirge või kõver ja ulatuda soolest välja mis tahes suunas.^[2]

Ussripiku mõõtmed on varieeruvad^[3]:

• pikkus 3–20 cm, keskmiselt 8 cm,
• läbimõõt 0,5–1 cm.

Lümfoidkude

Ussripik liigitatakse lümfisüsteemi GALT-iks ehk sooltega seotud lümfikoeks.

Ussripiku seinas paiknevad koondlümfifolliikulid. Ussripiku sees on aga rohkelt lümfisooni, milles liikuv lümf suunatakse lümfisoonte kaudu rinna (ductus thoracicus) lümfijuhasse.^[4]

Patoloogia

Ussripikupõletik on apenditsiit (äge apenditsiit (appendicitis acuta) või krooniline apenditsiit). Ussripikut võivad sageli haarata ka sellised kroonilised põletikulised soolehaigused nagu Crohni tõbi ja haavandiline koliit.^[5]

Iga 200–300 apenditsiidi kohta leitakse keskmiselt üks-kaks ussripiku neuroendokriinset kasvajat (NET-kasvajat)^[6]

Ussripiku pahaloomulised kasvajad klassifitseeritakse jämesoolevähina.

Ajaloolist

Saksa anatoom Robert Ernst Eduard Wiedersheim (1848–1923) avaldas 1893. aastal nn jäänukelundite loetelu (list of vestigial organs), kuhu oli lisatud ka apendiks.