Uulu
küla Häädemeeste vallas Pärnumaal From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Uulu on küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas.
Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal oli küla Tahkuranna valla halduskeskus.
Uulu külas metsa vahel asub Uulu mõisa kalmistu ja sellel omakorda Uulu kirik.
Uulut on esimest korda mainitud 1514. aastal Ulenni nime all.[4]
Oma Leht : Tahkuranna valla ajaleht, nr. 199, 1 november 2014
See lugu räägib Uulu külast
Uulu küla on üks Tahkuranna valla 8 külast ja ühest alevikust ning üks Pärnumaa 324 külast. Uulu küla asub Pärnu maakonnas, Pärnu lahe idakaldal maakonnakeskusest umbes 15 km kaugusel. Ta on üks kaheksast külast ja ühest alevikust Tahkuranna vallas. Elanike arvu poolest on Uulu küla valla suurim. Suur osa elanikkonnast elab kortermajades, neid on Uulus koguni 8. Uulul on soodne asend nii liiklusteede kui looduslike objektide suhtes. Küla lääneosa läbib Tallinn-Pärnu-Ikla maantee, mis nüüd Via Balticana tuntud magistraali osa on. Külal on merepiir piki lahe kallast. Põhjapiiril kulgeb Uulu kanal. Lähemad külad Uulule on Lepaküla, Laadi ja Metsaküla. Külast lookleb läbi Ura jõgi. Maastikuliselt asub Uulu Pärnu madalikul, kunagisel merest tõusnud alal. Uulus on vaatamisväärsed Uulu jõgi ning kanal, mille kaudu juhitakse rannikuga paralleelselt voolava jõe veed läbi luiteaheliku merre. Küla ajaloohuviline Henn Saar oskab pajatada lugusid Uulus asuvate keisrikivide kohta. Talve jooksul on Hennul plaanis sõnastada legendid ja neid huvilistele/matkajatele edasi anda. Täna uurib Henn aktiivselt küla ajalugu ja korraldab hobi korras ajalooteemalisi matku. Ilus on vana park männimetsa ja Uulu jõe vahel. Siin peeti 1867. a Pärnu kihelkonna laulupidu –esimene taolisi Eestis. Osalesid 7 laulukoori 250 lauljaga külakoolmeistrite juhatusel. Järgmine sellelaadne üritus toimus Uulus 1987.aasta juulikuus, korraldajaks kohalik V.I. Lenini nimeline kolhoos koos Pärnu RSNTK kultuuriosakonnaga– see üritus oli pühendatud Pärnu kihelkonna esimese laulupüha 120.aastapäevale. Kolmandat korda kutsus Uulu parki lauljad kokku Uhlapere selts aastal 2012 - sellega tähistati 145 aasta möödumist esimesest laulupühast. Luidetest ida poole jääv ala on palju kannatanud tulvavete läbi, mida Reiu jõkke voolav Uulu (Ura)
Uulu küla pindala on 6,2571 km², see on 6% valla kogupindalast. Valla kogupindala on 103,8 km². Asustustihendus 85,18 in/km², vallas 22,35 in/km². Uulu küla elanike arv on olnud perioodil 2003 –2014 suhteliselt stabiilne, aastal 2005 on Uulu külas elanud 569 inimest ja aastal 2006 571 inimest. Pärast neid aastaid on elanike arv hakanud langema. Seisuga 01.01.2014 elab külas 533 inimest, neist - mehi 247, naisi 286. Uulu külas on lapsi 0-7 k.a - 45 8-18 k.a - 60 pensioniealisi - tööealisi - 349. Uulu küla vanim elanik on sündinud 1920.aastal ja vanuseliselt järgmised on sündinud 1923. aastal.
jõgi pole suutnud ära kanda. Seepärast kaevati juba aastakümnete eest Uulu jõest otse merre kanal, mis aga talle pandud lootusi ei täitnud. 1981. a. rekonstrueeriti Uulu kanal täielikult, rajati ka automaatregulaator, Uulu jõe sängi aga loodi mahukas veehoidla. Setete kuhjumise, karjatamise puudumise ja mõnedel muudel põhjustel on toimunud rannaalade ulatuslik roostumine. Veel 20.sajandi seitsmekümnendatel aastatel laialt tuntud Uulu supelranda ei eksisteeri enam. Võimust on võtnud pilliroog, on sirgunud mäninoorendik. Siseveekogudest tuleb nimetada eelkõige Ura (Uulu) jõge. Uulu jõeks nimetati varemalt Kotkapesa lähedal Uraja Soo- ehk Tuijõe ühinemisel tekkinud jõge kuni suubumiseni Reiu jõkke. Praegu on kasutusel peamiselt Ura nimetus. Uulu küla piiril voolab Uulu kanal, ta on 1,73 km pikk. Kaevatud sai see eesmärgiga juhtida veed otsemat teed mööda Pärnu lahte. Kanali kaeve-ja rekonstrueerimi stööd kestsid ühtekokku ligi 100 aastat. Uulu küla on vanades ürikutes esmakordselt mainitud 1514. aastal. Nii küla kui mõisa lugu on omavahel tihedalt seotud. Uulu küla kohta on märgitud kui “Winckeri külas asetsev”. Nimelt otsis H. Hagemeister Uulu mõisa algust ja leidis selle Winckeri külas. F. Stakelberg, kes publitseeris eelpoolmainitud 1514. a üriku koopia, väitis, et tegu oli ühe adramaa suuruse maavaldusega, mis asus Wincker ja Ulenn külas. Just viimast ongi identifitseeritud hilisema Uulu külaga. Uulu mõisa omanike ring on olnud väga mitmekesine. Mõnesid neist teatakse, mõnesid mitte. 1563.a ostis selle ainult ühe adramaa suuruse B. Stolterkampile kuulunud mõisa 1200 marga eest Ewert Deicker. Stephan Bathory läänistas selle 1585. aastal koos Deickeri majaga Pärnus ning mõisakesega “Fablamõisa” Balthasar Woysokyle. Teatavasti käis Pärnumaa Liivi sõja ajal (1558-1583) käest kätte ning jäi siis pikemaks ajaks (1582-1617) poolakate kätte. Seejärel läks Pärnumaa sajandiks rootslaste kätte. Kuningas Gustav Adolf annetas 1625. aastal Uulu mõisa Elias Möllerile. Edaspidigi vahetas mõis omanikke veel mõnikord. Aastal 1682. kuulus mõis Pärnu raehärrale H. Bryninghile, kes kaotas selle arvatavasti reduktsioonis. 1700. aastal alanud Põhjasõda pani alguse venelaste valitsemisele. Uulu mõisast sai tollal kroonumõis. 1.jaanuaril 1799. a annetas keiser Paul selle salanõunik Balthasar von Campenhausenile, kes selle 27 tuh. rbl. eest müüs juba 1801. aastal kindraliproua von Vietinghofile (sündinud Sucknile). Kindraliproua pärast taas naitumist, nüüd siis majoriproua Pilar von Pilchauna pantis selle 32 tuh. hõberubla eest 1807. a oma isale D.G. Suckni’le. Pandi aegumise tõttu tuli mõis müügile oksjonil. 1819. aasta märtsis toimunud oksjonil omandati see üheskoos naabermõisa Surjuga, kokku 23900 hõberubla eest. Omanikuks sai “Ordnungsrichter” ja pärastine kreisideputaat Johann Stael von Holstein. Viimane muutis Uulu ja Surju mõisa 1837. a (27. sept.) fideikomissiliselt ja transaktoorselt tingitud omanduseks (muutmatu valdusele astumise hinnaga 120 tuh. hõberubla suuruses). (Tammekann, A., Kõpp, F., Kant, E., 1930). Taali mõisnik, parun Johann Stael von Holstein ise Uulus pikemalt pole elanud. Peamiselt viibinud ta seal majapidamist kontrollides või juhiseid andes. Vahel tulnud ka mõisa ja valla elanike üle kohut mõista. Sügiseste jahtide ajal oldud siin aga pikemalt ning tuldud suurema sugulaste ja sõprade hulgaga – peetud jahti ja korraldatud jahipidusid. Uulu küla mitmedki hooned on ümber ehitatud ja kohandatud endise mõisa kõrvalhoonetest. Lossi meenutav peahoone hävis 1917. aastal.
Aastatel 1848-92 valitses Uulus kaardiväe kapten parun Stael von Holstein (kammerhärra Reinhold, “Vana Rein”). 1879. a. külastas teda Vene riigi troonipärija, kes paar aastat hiljem asus troonile Aleksander III nime all. Umbes sadakond meetrit Uulu keskusest maanteed mööda edasi sõites näitab teelt maha keeramiseks viit Uulu kirikule. Metsatukk, mis kunagi oli põnevast botaanikast pungil hektarite suurune dendropark, peidab vana luteri kiriku koos suure tammepargiga enda rüppe. See on üks omapärasemaid ehitisi teiste omasuguste seas – kui põlised randlased olid kunagistel aegadel ennekõike õigeusku, siis see kirik pole seda aga mitte. Tegu on 19. sajandil ehitatud maakivist hoonega, mille põhiosa on tänaseni säilinud. Akende vitraazid on küll kadunud, kuid väikese kiriku aknaid ilmestavad paekivist raamistused ning massiivsed põllukivist seinad, mis varjavad endas ajalugu ja seisavad siiani kindlalt justkui midagi oodates. Kiriku rajas aastal 1880 toonane Uulu mõisnik ja Peterburi õukonnategelane parun Gotthard Reinhold Stael von Holstein. Uulu kirik valmis mõisasüdamesse härraspere kodukirikuks, sest sakslased olid maarahvast teist usku. Hiljem sai see Pärnu Eliisabeti koguduse abikirikuks, ka täna kuulub kirik taas kogudusele, kuid suurt usutegevust seal ei toimu. Nõukogude ajal tegeleti majas kõige muu kui usulise tegevusega. Seda tarvitati algul viljasalvena, hiljem peeti seal kolhoosipidusid. Viimaks ehitati kirikusaal ümber võimlaks. Nii mitmedki kohalikud paarid on kunagises pühakojas pulmapidu pidanud ning hulk lapsi kirikusaalis korvpalli mängides suureks kasvanud. Kohaliku kooli spordikeskusena oli maja kasutusel kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni. Tänaseks on säilinud kiriku põhihoone ning hilisemad juurdeehitused, mis kiriku külge on rajatud. Nukralt seisab hiiglaslike hõbekuuskede ja lehiste all vana kiriku trepp, mis enam hoone juurde ei kuulu. Mets peidab väärikat hoonet pargi südames ning hoiab ta justkui märkamatuna, sest 1950. aastal otsustas nõukogude võim kirikutorni õhata. Toona peeti seda vaenlasele liiga silmapaistvaks maamärgiks. Ainus, mis tornist alles jäi, oligi toosama trepp, millel nüüd lihtsalt keset parki istudes jalga puhata saab. Kunagi kiriku juurde kuulunud väikene kabel ja lehtla pole tänaseks säilinud. Aeg on teinud oma töö. Ent kiriku ümbruse maapõu, hiiglaslikud valged kibuvitsad, suured pärnad ja tammed varjavad endas teisigi saladusi. Nii pole ka park kiriku ümber lihtsalt park, vaid vana paruni, tema kahe naise ja poegade viimne puhkepaik. Paruni enda rajatud matmispaik vana luite nõlval jääb ilmselt tänapäeval võõrastele silmadele märkamatuks. Hauatähised ja vanad ristid on kadunud ning mets on neelanud mäenõlva sisse ehitatud suure hauakambri, mis 1990ndatel lõplikult kinni aeti. Uulu parun polnud niisama lihtne mees, ta lasi vana merekalda sisse endale rajada suure võlvidega ja raudustega hauakambri, milles oli kaks sammassaali ning kust legendide kohaselt viis salakäik mõisa. Haud püsis puutumatuna kuni Teise maailmasõja lõpuni. Just siis tulid kohalike juttude kohaselt vene soldatid, kes otsustasid hauakambri kulla ja muu varanduse leidmise eesmärgil avada. Peale inimese juuste, mumifitseerunud kehade ja vanade kirstude ei leitud kambrist aga midagi. Ju olid omaaegsed hauarüüstajad teinud juba puhta töö. Kamber jäi aga sinna. Selle rauduksed olid valla ja keegi ei puutunud seda – see oli kohalikele teada ja tuntud pühapaik kiriku nõlva all, mille kõrvalt viis läbi jalgrada. Küll pole Uulus ilmselt lapsi, kes poleks teinud sealses parunihauas arheoloogilisi väljakaevamisi ning tüüdanud oma vanemaid vanade inimluudega, püüdes tuua selgust, kellele need kondid seal kambris tegelikult kuulusid. Vanad kiviseinad, kirstutükid ja väike kõhedus ning aukartus hauakambri ees oli väljakutse nii mõnelegi väikesele aardekütile, kes suve oma vanaema juures veetis. Tänaseks on kamber muldvalliga suletud. Hauakohta tähistavad vaid kaks kiviposti. Sirelite ja kibuvitsade vahel on alles veel üks vana maakivist marmorplaadiga kivi, mis märgib ilmselt ühe paruni poja viimset puhkepaika. Kui kusagil metsa sees on oma kalmistu, kirik ja park, peab seal olema ka mõis ning tee, mis toob mõisast kirikusse. Uulu mõisast on säilinud vaid üks abihoone ja vana kõrts, peahoone hävitati aastal 1917. Samas on alles veidi üle kilomeetri pikkune tõllatee, mida ääristavad kollaseõielised akaatsiad ja tammed. Tee läheb risti üle Riia maantee ning sumbub vaikselt metsasügavusse. Uulu tõllatee, mida kohalikud hüüavad Kaatsiteeks ehk Akaatsia alleeks, on omamoodi maagiline, sest on justkui joonlauaga mõõdetud sirge rada, mille ühest otsast teise näeb vabalt iga teelist. Tee keskel seistes tekib pisut kummaline ja hirmutekitav tunne, justkui ei lõppeks tee iial otsa – nii pika ja ühtlase sirgega on tegu. Kohalike legendide kohaselt kuuleb Kaatsiteel täiskuuajal paruni hobuste hirnumist ja tõllarataste kolinat. Eks seda peab iga sealse paiga külastaja ise omal nahal tunda saama, kuidas parun kalmistult mõisa ja tagasi sõidab. Lisaks Kaatsiteele lookleb teine rada piki rannikut, see viib Uulu muuli ja paruni kunagise roosiaia juurde, mis spetsiaalselt tsaari tulekuks sinna rajati. Roosiaia pargis peeti 1867. aastal Pärnu kihelkonna laulupidu, mis oli esimene taoline Eestis. Sealsamas kõrge rannakalda all oli kunagi Uulu sadam oma kaiga, pika puust pulvärgiga kalapaatide jaoks. Seal hoiti ka Uulu paruni rannasõidulaevukesi. Krimmi sõja ajal põletasid Pärnu lahes ristelnud Inglise sõjalaevad Uulu pulvärgi koos paljude laevade ja kalapaatidega. Hiljem rajatud muul olevat olnud omanäolise rööbasteega, mida mööda liikusid erinevad vagonetid. 1880. aastal külastas paruniperet ja Uulu muuli Vene riigi troonipärija, kes paar aastat hiljem asus troonile Aleksander III nime all. Just tema laevad maabusid vana Uulu muuli juures. Muul on alles tänaseni, meri püüab küll seal sadu aastaid seisnud kividest aasta aastalt jagu saada, kuid asjatult. Uulu lossi meenutav peahoone hävis aastal 1917. Tänaseks on endisaegse V.I.Lenini nimelise kolhoosi poolt selle asemele ehitatud mahukas hoone, mis sisaldab endas peaaegu kõike vallakeskusele vajalikku: vallamaja, raamatukogu, täismõõtmetega spordisaal, koolisöökla, noortekeskus, samuti jõusaalid ja peegelsaal erinevate treeningute läbiviimiseks. Maja teises tiivas on arstipunkt, apteek, juuksuriruumid, massaazikabinet, postkontor, kauplus. Samas majas asub ka Uulu lasteaed 4 rühmatäie lastega, kokku 72 mudilast. Lasteaed on pungil täis, väga suurt puudust tunnevad lapsevanemad sõimerühma järele. Täna käib Pärnu linnas ja Paikusel eralasteaedades 5 alla 3-aastast last. Tagasi ajaloo juurde: 1815.a anti kubermanguvalitsusest käsk igasse valda ehitada vähemalt üks koolimaja. 1834.a olnud Pärnu kihelkonnas 7 külaehk vallakooli, sealhulgas ka Uulus. Vallakool asus Paama talus, töötas 1864.aastani. Viimaseks koolmeistriks olnud Mihkel Tilk ja Juhan Oidermann. Kooliharidust on siin- mail antud alates 1767.a, mil asutati esimene külaehk mõisakool. 1770. aasta Elisabeti koguduse protokolli järgi olevat koguduse piirkonnas olnud 3 kooli: Elisabeti koguduse linnakool, Uulu kool, Surju kool. 1851.a. on Uulu ja Surju piirkonnas juba 3 kooli: Uulu- Silla kool, Surju kool, Apostli-õigeusu kool end. Järsi talus. 1909 põlevad Uulu-Silla kooli hooned maani maha ja Uulu kool jääb peavarjuta. Järgmisel aastal pakub mõisnik Aleksander von Holstein vallale koolimajaks endise hobupostijaama hooneid. Pärast mõningast ümberehitust alustab SillaSurju kool tööd. Surju ja Uulu lapsed koondatakse ühte kooli. Silla-Surju kool lõpetab tegevuse 1917.a.
Alles jääb vaid Apostliõigeusu kool. 1919. aastal avati mõisa puutöötoas Uulu algkooli 1. ja 2. klass. 3. ja 4. klassile leiti ajutised ruumid koertemajas, kuhu need jäid kooli ümberehitamiseni. Kool sai nimeks Uulu mõisa algkool. 1940. aastal muudeti kool kuueklassiliseks mittetäielikuks keskkooliks. Praegune koolihoone valmis 1968. aastal. Koolis õpib täna 129 õpilast, õpilaste arv on viimastel aastatel hakanud pisitasa suurenema. Teiste omavalitsuste lapsi õpib Uulu Põhikoolis 32, seevastu meie valla lapsi teiste omavalitsuste koolides algharidust omandamas 47. põhiharidust 53, keskharidust 68. Koolil on kasutada 3 hoonet: 1968. aastal valminud ja 2005. aastal uuenduskuuri läbi teinud ja juurdeehituse saanud koolihoone, vana koolimaja, kus toimuvad poiste tööõpetuse tunnid ning vallamajas asuv koolisöökla ja spordisaal. Klassiruume on koolimajas 13. Koolil on oma raamatukogu ning korralik staadion 300 m ringrajaga, jalgpalli-, korvpalli- ja võrkpalliväljakuga ning kaugushüppe ja heitepaikadega.
Uulu mõisahoone (1860–1917). Arhitekt Joh. Devid Felsko Foto H. Saare erakogust
Foto H. Saare erakogust
Uhla (Uulu mõis) ehitatud 1859–1860. Gravüür 1878
_ehitatud1859–1860.Gravüür1878.png)
Remove ads
Pildigalerii
Uulu külapiir Laadi teel
Sild üle Ura jõe
Maha jäetud kiosk Uulu külas
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads