Vahelduvpinge

Vahelduvpinge on perioodiliselt muutuva polaarsusega pinge. Kõige laiemalt on kasutusel siinusfunktsiooni kohaselt muutuv vahelduvpinge ‒ siinuspinge.

Vahelduvpinge allika tingmärk

Siinuselise vahelduvpinge karakteristikud:
1 – amplituudiväärtus; 2 – pinge ulatus ("tipust tipuni"); 3 – efektiivväärtus; 4 – periood. Samad suurused iseloomustavad ka siinuselist vahelduvvoolu

Vahelduvpinget iseloomustavateks põhisuurusteks on hetkväärtus ${\displaystyle u}$, efektiivväärtus ${\displaystyle U}$ ja amplituudiväärtus ${\displaystyle U_{m}}$. Siinuspinge efektiivväärtus ${\displaystyle U={\tfrac {U_{\text{m}}}{\sqrt {2}}}=0,7071U_{m}}$.

Elektrivõrgu vahelduvpinged

Vahelduvvooluvõrkude pinged on kindlaks määratud standardis EVS-EN 60038:2012.^[1]

Madalpingelise vahelduvvoolu elektrivõrgu nimipinge efektiivväärtus on Euroopas 230 V (faasijuhi ja neutraaljuhi vahel) või 400 V (kahe faasijuhi vahel) ning sagedus 50 Hz. Kuni 1987. aastani olid need nimipinged vastavalt 220 V ja 380 V.

Elektritarbija juures võib vahelduvpinge erineda nimiväärtusest standarditega lubatud piires. Näiteks vahemikus 230 V ± 10% on võrgupinge piirid 207–253 V. Pinge amplituudiväärtus on ${\displaystyle {\sqrt {2}}}$ ehk 1,4142 korda suurem, seega kuni 325 V.

Vana, enne 1960. aastaid ja osaliselt enne Teist maailmasõda ehitatud^[2] 3×220 V pingesüsteemi on veel kasutusel mõnes Tallinna osas, näiteks Kesklinna Vanalinna asumis, aga osaliselt ka Majaka, Kalamaja ja Kopli piirkonnas.^[3] Üleminekul 3×220 V süsteemilt 230/400 V süsteemile on võimalik sama peakaitsme nimivoolu juures tarbida 1,7 korda suuremat võimsust; see eeldab ka vastavat juhistikusüsteemi.

Vaata ka

• Pinge (elekter)
• Alalispinge
• Võrgupinge