Vene-Balti laevaehitustehas

From Wikipedia, the free encyclopedia

Vene-Balti laevaehitustehasmap
Remove ads

Vene-Balti laevaehitustehas, esialgse täisnimega Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas (vene k. Русско-Балтийское судостроительное и механическое акционерное общество) oli Tallinnas, praeguse Kopli tänava piirkonnas aastatel 1911–1918 tegutsenud Venemaa tööstusettevõte, mille põhiline toodang oli sõjalaevad.[1]

Thumb
Vene-Balti laevatehase peahoone, 1912–1916
Mitte segi ajada Peterburis asuva Balti laevatehasega
Quick Facts Asutatud, Asutajad ...

Tehase jaoks ehitati Tallinna lahe äärde Kopli poolsaarele seal tänapäevani tegutsev Vene-Balti sadam.[2] Tootmisala kõrvale rajati[3] tehaseasula – Vene-Balti asum, kus oli eraldi ühiskondlike hoonete ning rangelt eraldatud elamisalad juhtkonnale, keskastme juhtidele ning perega ja vallalistele töölistele.

Venemaa laevaehitusettevõtted lõpetasid oma tegevuse Tallinnas Esimese maailmasõja ajal. 1917–1918 evakueeriti suurem osa tehase seadmetest Venemaale, Eestist lahkus ka ettevõtte juhtkond ning enamik Tallinna toodud vene töölistest. Vene-Balti sadama piirkonnas ja endise Vene-Balti laevaehitustehase hoonetes on hiljem vaheaegadega tegutsenud nii laevaehituse ja -remonditehased kui ka paljud väiksemad tööstusettevõtted. Tänapäeval on suurim selles piirkonnas asuv ettevõte BLRT Grupp.[viide?]

Remove ads

Ajalugu

Tehase rajamine

Thumb
Vaade Vene-Balti laevaehitustehasele linnulennult (u 1915. aastal)

1903. aastal otsustas Venemaa valitsus luua uue sõjalaevastiku. Pärast Venemaa keisririigi lüüasaamist 1904.–1905. aasta Vene-Jaapani sõjas ja suure osa Läämere laevastiku hävimist Tsushima lahingus, võeti 1907. aastal vastu pealinna Peterburi uus kaitsekontseptsioon ja 1909. aastal vastu sõjalaevastiku arenguprogramm.[1]

8. detsembril 1911 kuulutati Tallinn mereväebaasiks. Kopli poolsaarele ehitati seejärel kaks suuremat erakapitalil põhinevat sõjalaevatehast – poolsaare lõunaküljele Bekkeri ja poolsaare tippu Vene-Balti laevaehitustehas.[1]

25. mail 1912 kinnitas keiser Nikolai II Laskemoona ja Sõjavarustuse Tootmise Vene Ühingu (vene keeles Русское общество для изготовления снарядов и военных припасов) juurde moodustatud Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Vene-Balti laevaehitusühingu põhikirja[4] ja asutamise. Ettevõtte asutajad olid eruadmiral Mihhail Vesselago, insener-tehnoloog Kazimir Sokolovski[5], kolleegiumiregistraator Karl Spahn ja riiginõunik Thedorvon Kruse[1] (ru).

Laevatehase esimene direktor aastatel 1912–1917 oli senine Peterburi Admiraliteedi Laevaehitustehase laevade projekteerimise osakonna juhataja Ivan Gavrilov.[6]

Aastatel 1912–1916 rajati 10/15 miljoni rubla suuruse kapitaliga Vene-Balti laevaehitusühingule kuuluvate teiste ettevõtete kõrvale ka Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas. Tallinna rajatava laevaehitustehase hoonekompleksi 76 000-ruutsüllasel maatükil ehitas Prantsuse sõjatööstusfirma Schneider-Creuzot, ehitustöid tegid ka mitu välismaa (Taani ja Belgia), Peterburi ja kohalikku ehitusettevõtet ning mehaanikatehast.[1] Tehas kuulus[7] koos Riia Vene-Balti Vagunitehase, Peterburi Putilovi tehase ja Nevski laevaehitustehasega jt, Venemaa suurimate panganduskorporatsiooni Vene-Aasia panga (vene k Русско-Азиатский банк) sõjalis-tööstusgruppi.

Tehase tegevus

Thumb
Hävitaja Konstantin enne veeskamist 1915. aastal
Thumb
Miinilaev ehk hävitaja Gavriil (1918)
Thumb
Hävitaja Vladimir enne veeskamist 1916. aastal
Thumb
Hävitaja Konstantin, 1917/1919

Üle poole Esimesele maailmasõjale eelnenud Venemaa Keisririigi laevaehituse tootmisvõimsusest oli koondunud Venemaa Läänemere-äärsetesse sadamatesse. Peterburis tegutsesid ereettevõtjate Putilovi laevaehitustehas, Nevski laevaehituse ja mehaanikatehas ja riiklikud Balti laevaehituse ja mehaanikatehas, Admiraliteedi laevaehitustehas ja Obuhhovi tehas. Eesti- ja Liivimaa kubermangus: VB LET, AS Bekker ja Ko Tallinna laevaehitustehas ja Riia laevaehitustehas, Noblessneri laevaehitustehas Tallinnas.[8] Vene-Balti laevatehas oli Läänemere kubermangude suurim laevaehitustehas, kus oli 8 staaplit ja töötas 3000 (1916. aastal koos mürsutsehhi töölistega kokku isegi kuni 7500) töölist.[9] 1912. aastal ehitama hakatud tehases, mis hakkas ametlikult tööle 31. mail 1913, valmis juba 1916. aastal kolm sõjalaeva.[1] 1917. aastaks oli tehas majandusraskustes ning seltsi tegevusele seati sekvester.[10]

Laevatehases ehitatud laevu

Laskemoonatehas

Vene-Balti laevaehitustehase territooriumile ehitati 1915–1917 ka ühekorruseline saagkatusega mürsutehas, Vene Mürsu- ja Laskemoona Valmistamise Ühingu Tallinna tehas, millest telliti 800 000 3-tollist suurtükiväemoona ühikut[13], mis suutis ööpäevas toota kuni 6000 kolmetollist (76,2 mm) šrapnelli.[viide?]

Remove ads

Tehase hoonestus

Laevaehitustehase projekteerimist juhtis Peterburist pärit insener Aleksandr Dmitrijev (1878–1959; ru), kes oli projekteerinud ka Peterburis asuva Nahhimovi merekooli hoone. Tehas on tolleaegsetest Tallinna suurim ja ehitustehniliselt üks moodsamaid. Tehas asus Kopli poolsaarel, laius 35 hektaril[viide?] ja oli kujult kolmnurkne. Tehase keskus oli peahoone (Kopli tänav 101)[14], mille põhiliselt projekteeris Dmitrijev.[1]

Tehas paiknes umbkaudu 27 hektari suurusel territooriumil Kopli poolsaarel Tallinna lahe ääres. Selle koosseisu kuulusid

  1. puiduladu,
  2. puidutöötlus- ja tisleritsehh (43×32 m)
  3. laevaehitustöökoda[15] (250×45 m),
    Thumb
    Vene-Balti laevatehase laevaehitustsehh (1916)
  4. teraseladu,
  5. väikeste laevade staaplid,
  6. suurte laevade staaplid pikkusega kuni 250 m,
    Thumb
    Vene-Balti laevatehase staaplid (1916)
  7. bassein laevade lõppviimistluseks,
  8. treialitsehh (85×25 m),
  9. turbiinitsehh (85×47 m),
  10. laevakatelde tsehh[16] (85×47 m),
  11. elektrotehniline tsehh (85×25 m),
  12. administratsiooni ja tehnilise büroo hooned,
  13. turbiinitsehh[17] ja ravila (43×32 m),
  14. elektrotehniliste tööde hoone (47×38 m),
  15. valukoda (64×32 m),
  16. söehoidla,
  17. pealadu,
  18. laevaehituskraanad (kaks 40-tonnise ja üks 30-tonnise tõstejõuga)[18][1].

Töölisasula

Thumb
Töölisasula (1912)
 Pikemalt artiklis Vene-Balti asum

Tootmisala eraldas ülejäänud asundusest tehase peahoone. Tootmisala kõrvale rajati asundus, kus rangelt tsoneerituna paiknesid elamualad töölistele, meistritele ja tehase juhtkonnale ning asusid neid teenindavad hooned: haigla, saun, söökla-kirik, kauplus, kool, postkontor, laevatehase politseijaoskond, tuletõrjemaja, pesumaja, kahekorruseline paekivist laevatehase haigla[19], kino ja elamud.

Remove ads

Pildid

  • Thumb
    Laevatehase administratiivhoone, Kopli tänav 101
  • Thumb
    Laevatehase haigla, Kaevuri tänav 1
  • Thumb
    Vene-Balti laevatehase politseijaoskond, Kopli tänav 108
  • Thumb
    Laevatehase vanemteenistujate elamu, Kaluri tänav 7
  • Thumb
    Laevatehase nooremteenistujate elamu, Süsta tänav 7

Tootmistegevus Vene-Balti sadama piirkonnas pärast Esimest maailmasõda

Suurem osa Vene-Balti laevaehitustehase sisseseadest evakueeriti 1917–1918 koos ettevõtte juhtkonnaga, samal ajal lahkus Eestist ka enamik Tallinna toodud vene töölistest. Pärast iseseisva Eesti riigi tekkimist rajati endise Vene-Balti laevaehitustehase hoonete ja allesjäänud seadmete baasil Inglise-Balti laevaehituse ja mehaanika aktsiaseltsi Eesti esindus (Anglo-Baltic Shipbuilding Engineering Company's Committee for Estonia),[20][21] kuid see ei suutnud taastada endisega võrreldavat suuremahulist laevaehitust. Kuigi 1923 saadi laenu 90 miljonit marka, pankrotistus tehas 1925. aastaks.[viide?] Endise Vene-Balti laevaehitustehase alal leidsid koha paljud väikesed tööstusettevõtted, ruume kasutati ka ladudena, muu hulgas hoiti seal ka riigi viljavaru.

1938. aastal ehitati Kopli telliskivitehas endise Vene-Balti tehase katelsepatöökotta, mida rentis 1936. aastal asutatud, riigi enamusosalusega ettevõte A/S Telliskivi Tehased.[22] Seal hakati uudse tehnoloogia abil tootma massiivse kivi asemel urbseid või tühemikega kärgtelliskive. Katelsepakoda renditi ühes vajaliku maa-alaga Kopli Kinnisvaradelt ja ehitati telliskivitehase jaoks ümber. Tehase väljaehitus koos masinatega läks maksma umbes 800 000 krooni. Kopli uus telliskivitehas oli varustatud moodsa sisseseadega ja telliskivide valmistamine selles toimus mehhaniseeritult. Savist toorikute transport pressilt kuivatisse ja sealt ahju toimus automaatsete seadeldiste abil. Savist toodangu kuivatamiseks kasutati ülejäänud ahju ja katla soojust, mis tavaliselt korstnast välja lendas, kuid seal juhiti ventilaatorite abil kuivatisse. Ahjud ja kuivati mahutasid mõlemad 250 000 telliskivi.[23] Toormaterjaliks vajaliku savi ja liivakivi võttis tehas samast, kus telliskivideks kõlblik savikiht oli 50 m paksune. Savi ammutamisega tuli toime elektri jõul töötanud bager, vagonetid savi ja liivaga toimetati tehasesse automaatselt liikuva terasketi abil. Kopli uus telliskivitehas oli varustatud ka oma elektrijaamaga, 350–400 hj aurukatla tehase jaoks valmistas AS Franz Krull. Kopli tehas oli võimeline tootma 10 miljonit kivi aastas, ületades 2 miljoni kiviga Aseri tellisetehase toodangut. Tehases töötas ca 60 töölist.[24] Riigile kuulunud tellisetehastel oli plaanis toota 14 miljonit kivi, sellest Aseris 8 miljonit, Pärnu (Sindi-Lodja) tehases ja Koplis kummaski 3 miljonit kivi aastas. Eratööstuste kogutoodangut võis samal ajal hinnata 12 miljonile kivile aastas.[viide?]

Teise maailmasõja järel taastati Vene-Balti sadamas NSV Liidu valitsuse 29. juuni 1947 otsusega sõjalaevade remondibaas, ettevõte allutati NSV Liidu Laevaehitustööstuse Ministeeriumile ja sai (kuni aastani 1951) ametlikuks nimeks Tehas nr 890.[25] Tehase taastamistöödel kasutati tööpataljonlastest koosnevat ehitusorganisatsiooni Baltvojenmorstroi ning tööde tulemusena avati 30. aprillil 1948 mehaanika-montaažitsehh.[1]

Tehases nr 890 alustati 1948. aasta lõpul sõjalaevade (sh miiniristlejate Silnõi ja Slavnõi) remonti. Remonditöid takistas suurte ujuvdokkide ja kraanade puudumine, mistõttu sai miiniristlejaid remontima hakata alles oktoobris 1949, kui Saksamaalt oli saabunud 60 000-tonnise tõstejõuga ujuvdokk, mis oli tollal üks maailma suuremaid. Saksamaalt Nõukogude okupatsioonivägede poolt reparatsioonitasudeks rekvireeritud ujuvdoki taastamine kestis kaua ning alles 17. juunil 1954 võeti tehases Euroopa suurim ujuvdokk kasutusele.[1]

1. veebruarist 1951 kandis laevatehas nimetust Postkast nr 1083.[1]

29. juunil 1957 allutati tehas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule. Pärast vabariiklikku alluvusse minekut hakkas remondis olevate sõjalaevade osakaal aegamööda vähenema. 1959. aasta detsembris lõpetati miiniristlejate Stroinoi ja Stoiki kapitaalremont ning ristleja Ždanov jooksev remont. Alates 1960. aastatest oli tehase põhitööks kalalaevade remontimine. 1967. aastast oli tehase nimi Balti Laevaremonditehas. Alates 1990. aastast hakkas Balti Laevaremonditehas remontima tankereid, kauba- ja reisilaevu.[1]

Remove ads

Vaata ka

Viited

Kirjandus

Välislingid

Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads
Remove ads