Viha

Viha on tugev, ebameeldiv emotsionaalne reaktsioon tajutavale provokatsioonile, haigetsaamisele või ohule.^[1] Viha võib tekkida, kui inimene tunneb, et tema isiklikke piire rikutakse või kavatsetakse rikkuda. Mõned inimesed on harjunud ettetulevatele probleemidele vihaga reageerima. Kirjanik William DeFoore on viha kirjeldanud kui aurupotti: me saame viha tagasi hoida ainult teatud aja jooksul, kuni see plahvatab.^[2][3]

Vihasel inimesel toimuvad kehalised muutused: südame löögisageduse tõus, kõrgenenud vererõhk ja kõrgenenud adrenaliin ja noradrenaliin.^[4] Mõnede teadlaste arvates vallandab viha ajus ajutegevuse osa "võitle või põgene".^[5]

Viha kasutatakse kaitsemehhanismina, et varjata hirmu, haigetsaamist või kurbust.

"Ahilluse viha", kunstnik Giovanni Battista Tiepolo kujutab kreeka kangelast Agamemnoni ründamas

Psühholoogid eristavad kolme liiki viha:^[6]

1. Kiire ja äkiline viha ehk äkkviha. Inglise preester Joseph Butler seostas seda enesealalhoiuinstinktiga, mis on inimestel loomade omaga sarnane. Äkkviha tekib loomal, keda piinatakse või kes on lõksu langenud. See viha on lühiajaline.
2. Väljakujunenud ja tahtlik viha on reaktsioon teiste inimeste käitumisele, kui inimene tunneb, et teda on ebaõiglaselt koheldud. See viha on lühiajaline.
3. Sisemine viha on seotud pigem inimese instinktide, tunnetusega. Selle viha tundemärgid on ärrituvus, morn ja tõre olek.