Zen

Zen ehk zen-budism (jaapani keeles 禅) on Jaapani budismi koolkonnad, mis jõudsid 12. ja 13. sajandil Jaapanisse hiina budismi chani koolkondade mõjul ja vahendusel.

See artikkel räägib budismi koolkonnast; mikroarhitektuuri kohta vaata artiklit Zen (mikroarhitektuur)

---

Hiinas õppinud Eisai (1141–1215) tõi Jaapanisse rinzai (hiina keeles línjì) õpetuse ning Dōgen (1200–1253) sōtō (hiina keeles caodong) õpetuse. Mõlemad koolkonnad said Jaapanis populaarseks, kuid eri ühiskonnaklassides: rinzai levis eelkõige samuraide hulgas, sōtō rohkem talupoegade seas.^[1]

Nimetus

Jaapanikeelne zen tuleneb hiinakeelsest mõistest (chán, 禪), mis omakorda tuleneb sanskritikeelsest sõnast (dhyāna, ध्यान), mis tähendab üldiselt mõtlust.

Kui budismi levis Indiast Hiinasse, siis jõudis teiste koolkondade seas sinna ka chan, millest jaapanikeelses häälduses sai zen (ぜん).^[2]

Hiina ja jaapani keeles tähistatakse seda mõistet kanji-märgiga 禅.

Ajalugu

Zeni rajajaks peetakse Indiast pärit munka nimega Bodhidharma, kes rändas 5.-6. sajandil Hiinasse, kus ta tutvustas väidetavalt tõelist budismi ehk chan’i. Hiinas õitses chan-budism mitmeid sajandeid enne kui seda Jaapanis tutvustati ning sellele uus nimi omistati. ^[3]

Zeni jõudmine Kamakura perioodil Hiinast Jaapanisse ei toonud kaasa mitte ainult uudse budistliku koolkonna, vaid ka hulgaliselt mõjutusi Hiina Songi dünastia kultuurist, kirjandusest ja konfutsianismist ^[4]. Zeni tulek Jaapanisse jättis väga sügava jälje ning peegeldub siiamaani arhitektuuris, lilleseades, luules, keraamikas, maalikunstis, kalligraafias ning teetseremoonias ^[5].

Lühidalt tähendab zen-budism, et mittediskrimineeriva tarkuse täiuslikkus (jaapani keeles hannya haramitsu) on saavutatav praktilise ja kogemusliku teadmisega. Kui me soovime kannatustest vabaneda, siis ei piisa üksnes sõnadest ja teooriast, sest keel ise on petlik ning loob kunstlikke eristusi ja illusioone. ^[6] Tõeline taipamine tuleb vaikusest ja mõttevabadusest, mitte mõistuse analüüsist ega sõnadest. Selle põhieesmärk on ärkamine ehk satori. ^[7] Zen-praktikas on keskne roll zazen’il ehk istumismeditatsioonil ning kōanil ehk mõistatustel ja paradoklaalsetel küsimustel, mida kasutatakse mõistuse piiride ületamiseks ^[6].

Zen'i areng Jaapanis seondub eelkõige kahe õpetajaga ja koolkonnaga

Rinzai koolkond

Eisai (1141–1215) rajas Jaapanis rinzai koolkonna, milles peetakse tähtsaks tavalise mõtlemisviisi ületamist ja virgumise saavutamist eriliste vaimsete praktikatega. Kesksel kohal on seejuures meditatsioon kōanidega ning jõudmine äkilisele virgumisele.

Kōan on justkui mõistatus, mida ei saa lahendada loogilise mõtlemisega, näiteks esitatakse küsimus “Kellele sa sarnanesid enne sündi?”. Eesmärk on viia inimese mõistus ummikusse nii, et tavaline "mina-teadvus" (ego) murdub ja tekib vahetu ärkamine. Kōan'id jaotuvad erinevatesse kategooriatesse ning praktikat juhib zen-meitser, kes jälgib õpilase meeleseisundit ning otsustab, millal on õige aeg järgmise kōani juurde minna ning millal on õpilane täielikult valmis saama Virgunuks. ^[6]

Sōtō koolkond

Dōgen (1200–1253) rajas Jaapanis sōtō koolkonna, milles tähtsustatakse zazen'i ehk ka "lihtsalt istumist" (shikantaza). Virgumisele jõutakse läbi astmelise tee.

Kui Eisai rõhutas kōanide abil läbimurret ja taipamise hetki, siis Dōgen rõhutas, et meditatsioon toimub puhtalt, ilma sekkumise ja tagamõteteta. Tema sõnul ei olnud meditatsioon tee virgumiseni, vaid see oli juba osa virgumisest. Seetõttu kutsutakse sōtōt justkui “vaikse valgustumise” koolkonnaks, sest algsest olemasolevast virgumisest avastatakse samm-sammult see oma kogemuses sügavamalt. Samas on oluline meeles pidada, et rinzai ja sōtō õpetuse sisu ja eesmärk on siiski samad, rõhutades meditatsiooni, tarkust ning kaastunnet. Erinevused seisnevad pigem individuaalsest loomust ning mõtlemisviisist. ^[6]

1960. aastatel sai zen populaarseks ka läänemaailmas, suuresti tänu Daisetz Teitaro Suzuki ja Alan Wattsi loengutele ja raamatutele.

Vaata ka

• Budism läänes
• Budism Jaapanis
• Chan