mander

From Wiktionary, the free dictionary

Remove ads

Latina

Verbi

mander

  1. passiivin konjunktiivin preesensin yksikön 1. persoonan muoto verbistä mandō

Viro

Substantiivi

mander (gen mandri, part mandrit)

  1. manner, mantere

Taivutus

  Näytä/piilota taivutustaulukko
yksikkö monikko
nominatiivimandermandrid
genetiivimandrimandrite
partitiivimandritmandreid
illatiivimandrissemandritesse
mandreisse
inessiivimandrismandrites
mandreis
elatiivimandristmandritest
mandreist
allatiivimandrilemandritele
mandreile
adessiivimandrilmandritel
mandreil
ablatiivimandriltmanderitelt
mandreilt
translatiivimandriksmanderiteks
mandreiks
terminatiivimandrinimandriteni
essiivimandrinamandritena
abessiivimandritamandriteta
komitatiivimandrigamandritega

Liittyvät sanat

  • mandriline
  • mandritevaheline
  • mandrijää, mandririik, mandrilaam

Aiheesta muualla

  • mander Eesti Keele Instituutin viro–suomi-sanakirjassa (viroksi)
  • mander sanastossa [PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik (viroksi)
Remove ads

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads