puudus

Viro

Substantiivi

puudus (p`uudus; gen puuduse, part puudust)

1. puute

Taivutus

• ÕS 2018 tyyppi 11 (harjutus) harjutus

  Näytä/piilota taivutustaulukko

	yksikkö	monikko
nominatiivi	puudus	puudused
genetiivi	puuduse	puuduste
partitiivi	puudust	puudusi
illatiivi	puudusse puudusesse	puudustesse puudusisse
inessiivi	puuduses	puudustes puudusis
elatiivi	puudusest	puudustest puudusist
allatiivi	puudusele	puudustele puudusile
adessiivi	puudusel	puudustel puudusil
ablatiivi	puuduselt	puudustelt puudusilt
translatiivi	puuduseks	puudusteks puudusiks
terminatiivi	puuduseni	puudusteni
essiivi	puudusena	puudustena
abessiivi	puuduseta	puudusteta
komitatiivi	puudusega	puudustega

• ÔS 2018 tyyppi 9 (katus) katus

  Näytä/piilota taivutustaulukko

	yksikkö	monikko
nominatiivi	puudus	puudused
genetiivi	puuduse	puuduste
partitiivi	puudust	puuduseid
illatiivi	puudusesse	puudustesse puuduseisse
inessiivi	puuduses	puudustes puuduseis
elatiivi	puudusest	puudustest puuduseist
allatiivi	puudusele	puudustele puuduseile
adessiivi	puudusel	puudustel puuduseil
ablatiivi	puuduselt	puudustelt puuduseilt
translatiivi	puuduseks	puudusteks puuduseiks
terminatiivi	puuduseni	puudusteni
essiivi	puudusena	puudustena
abessiivi	puuduseta	puudusteta
komitatiivi	puudusega	puudustega

Aiheesta muualla

• Eesti keele põhisõnavara sõnastik : puudus
• puudus Eesti Keele Instituutin viro–suomi-sanakirjassa (viroksi)

Verbi

puudus

1. indikatiivin imperfektin yksikön 3. persoonan muoto verbistä puuduma